Betaville

Kui õhtu poleks ehk sundinud oma pimedust,
oma ärevust, oma süngeid aimdusi minu meeltesse,
poleks ehk mu nüri tundmus ja kurja keele nõu
sundinud mind märgade haudade kohale,
mürgiste märjukeste ette, surnud vendade seltsi.

Seal kus ma alles vedurivilena möödunud tundide
pärast Taavetina oma meenutuste seaduselaeka ees
tantsu vihtusin.
Seal kus põlvekõrgune mina oma kananahas
valgete säärte ja värviliste kummikute kassihääles,
ise vaikivalt oma vanemaks saanud reeturit hindas.

Aga olgu õhtud nagu õhtud ikka, väravatel külitavad
kassipojad ja nende vilkuvad silmad, nende teispoolsuse
lumm ja graatsia sinna hüppamiseks.
Nende paradiisiparaad kui hommik on käes
ja päid hakkavad tõstma kohustuste ristikandjad,
kui suvekumas tossab naabri mokk aga hinge pole näha,
kui tükk tüki haaval lagunen ma voodisse, igatsedes
und kes vaikselt itsitab enne kui lämmatab
ja andestab mulle.

Õhtud millele olen selja keeranud, õhtud kelle pilku
tunnen endal kui päikese ruske illusioon kukub pimedasse
ja mina olen teesklustest üle, olen sihikindluse miiniväljal,
olen natuke kaugemal.
Tervist on aga hing lohiseb vangina järgi, pahur, solvunud,
väsinud hing.

Tervist on aga leppida, sinna on veel üks vedurivile aega.

Ja kui olen kohale jõudnud sinna kus teised ja sinna kuhu
tulemas teised, pole mul millegagi avada neid võõraste märkidega
uksi, istun maha ja vaatan tulijaid, mõni viskab krossi, mõni teisegi
ja härrasvaras Aeg laseb mind salaja sisse.

Nüüd polegi muud kui taaskord vaadata endale otsa
ja süüa mõni õun.