Ol' booze singer

Ol' booze singer – sedasi hüüti teda
ja kui ta jõi siis ta alati laulis ja kui ta laulis
siis ta alati jõi ja see laul võis olla ilus
ja see laul võis olla kurb
ja see laul võis olla rõõmus
kitarri tal ei olnud
ta vist ei osanudki ühtegi pilli
aga tal oli publik
ja tal oli häält
ja kui ta laulis siis ta jõi
ja kui ta jõi siis ta laulis
ja see laul võis olla sinust
ja see laul võis olla minust

ükskord tulid mundrimehed teda ära viima
ja keegi ei aidanud teda
nad vaid vaatasid kuidas see kondine
ja räbalates hõbekõri oma nähtamatul
punasel vaibal ühte jalga teise ette seab
nad vaatasid ja mõtlesid kordamööda
et see on ehk ainukene nende seast
kes julgeb midagi olla teha ja öelda
kes julgeb elada ja julgeb surra
ainukene kellel on häält

kunagi leidis see hõbekõri endale naise
ja siis ei laulnud ta enam neid laule
tema laul muutus üminaks ja ümin
muutus mühatusteks ja mühatused
muutusid vaikuseks
aga kusagil sees
me kõik tahtsime uskuda
seal sügaval sees kõlasid laulud
mida kuulsid need kes jõid
ja need kes jõid laulsid tema laule
ja see Ol' booze singer 
võttis oma naise ümbert kinni
ja suudles teda suule
ja selles suudluses oli tema laul

see laul mida laulsid kõik need
kes olid lõpetanud joomise