Võrgutaja

Lizabella polnud võtnud veel enesest niivõrd suurt tükki,
et see oleks teinud temast inimvare või veelgi hullem,
mööda Hispaania mäestikke ja tasandikke kondavat vaimu,
kelle ainumas soovunelm ja igatsus oleks olnud leida
armastust. (Kes siis teda leidnud oleks?)

Veel polnud temas ainumastki usku võõrapärastesse
hambakrigistajatesse, kes kunagi ehk tema ema ja isa
nimesid kandsid.

Seal ookeani sinise silma ääres, kus tumedate poiste
pupilsed parved end tülpinud sääskedena rannale imesid,
pesi tema oma õrnvalgeid käsi roosiõie seebiga
pärast paella südasuvist ja aromaatset kuumust,
milles krevettide ja äsja tapetud kana sümbioos
riisi ja puljongiga, põhjamaist verd keemise ääreni viis.

Seal, hõljudes teiste varajaste hingedega Iglesia de Santa Maria
altari ees, kus inglid oma heledaid loore olid kergitanud,
kus tõsimeelsete nägudel süütuste viimased varjud levisid,
kus lakitud mahagoni ja jäise marmori itkevatel kujudel
temagi kurbus peegeldus, mõistis ta sõnadeta kõiksust.

Lizabella hingas sisse päevinäinud varjualuste ja tolmavate
mägiradade üksindust, keeras ühe suitsu teise järel
ja vaatas ennastki kadumas putukate ja joovastuse öösse.

Kuhu sa kõnnid hing?
Kus on su peatumispaik?

Taeva luitunud loojumisvärv kannustamas tema soontes
seda ainulaadset tundmust, kerimas end kerra tema
kõige salajasemas paigas südame ja rinna vahel
ja siis eikusagilt see piisk hingepeegli all – antimonina
pisar seismas hetke oma sünnikodu lähistel ja langemas
siis sellele päevadest kuumaks köetud mullale.

Aga seda ta pidi vist teadma,
et kodu on seal kus on süda.