Uvea

Jah ma tean, et sügisõhtutele kasvab
vastu igatsus ja õhus on tunda saabuvat talve,
saabuvat lund ja külma ja aknaid
ja akende taguseid pimeda aja tundeid.
Krudiseva lume alla on jäänud maailm
maailma otsa ja mu hing on haaranud endasse
need tundlate ja karvaste jalgadega ja silmadeta
ja silmadega olendid ja minu magusat und
saadab teadmine, et kõik on seal kus nad olema peavad.

Isegi sina, kes sa tulid enne keskööd ja siunasid
pimedaid aegu, pead tunnistama, et pagana ilus
on olla selles talvises paradiisis ja pagana ilus on olla elus.

Lumi su riietel sulab õrn-märjaks mälestuseks
ja su lõhn matab mu suurimad südamesoovid,
kui surud oma külmad ja peenikesed sõrmed
mu kuuma liha vastu ja oodatud reaktsioonist
jääb sulle väheks, sa pisike piinaja, sa piinatu.

Kusagil tundmatus paigas kisab tundmatu lind
ja laperdades vaob ajavoolu.
Kusagil hingede kokkupuutekohas lahvatab
ürgsete esivanemate loits, raksatab ruumis
ja ruumituses enne kui sünnib sinu peegelduseks
minu hallikas-kuldsetel iiristel.

Hiljem kui salmiseadmiseks on armastus nüristanud
mu meeled ja varasem äng ja tung on asendunud
vihaga surelikkuse üle, võtan ma su uinuva silueti
loata mälestuseks, sest kes teab, kauaks
seda kõike veel jagub. (Ajavaim, ajavaim)

Sulle pole ju kunagi jäänud võõraks teise mehe arm.