Relikt

Teel Damaskusesse nagu kunagi Paulus
ja siiski jäid džuutides ja lasuriit ehetega
mustad kaunitarid minust liiga kaugele.

Ei paistnud mu peale ühtegi eredat valgust,
mitte ühegi hääle kõla ei röövinud mu und
sest keda oleksin mina pidanud taga kiusama
peale iseenda.

Avokaadopuude ja tuliürtide roosakate õite
lõõmas kasvas mu rahulolematus, iga hingetõmme
täitmas minu põhjamaised kopse võõraste lõhnade
ja kuumusega.

Ja ma teadsin, et siia ei pidanud jääma minust
mitte midagi enamat kui jalajäljed ja kodumaa
jaheduse igatsus.

Pärast Damaskuse liivaseid tänavaid
ja gulkandi imalat maitset, mis ei lahkunud
mu suust isegi pärast kodustatud bülbüli
värskendavat laulu ja mõnda läbipaistvat
sõõmu lõpututest kaevudest, sain ma aimu
palveränduri teeseldud elukutsest või siiski
võin ma väita vastupidist – teesklemata.

Kui me kord oma seiklusiharate kaaslastega
jõudsime kampripuude ja ürgkeelte haldusalasse,
ei võinud keegi meist oodata müstiliste tundmuste
äkilist kadu, justkui tühjaks imetuna oma reisi
algsihist, keeldusime uskumast ja olime
üksteise suhtes ehk veidi tavalisest sardoonilisemad,
sest miks ka mitte, kui siingi jäi ainukeseks
vuajeristlikuks meelepildiks valge hermeliini
vaikne nosimine.

Võibolla oli tema see kelle peale paistis ere valgus
ja võibolla kuulis tema neid sõnu tühjusest:

Saulus, Saulus, miks sa mind taga kiusad?

Tema silmade punasusest ei suutnud ma
ühegi pühaku pilku välja lugeda, ainus minu enese
peegeldus ja hirm, et ümbersünnid võivad loomastada.

Ja võibolla oligi see ainus tõde.