Kaalupomm vaekausil

Jumal lõi preestri ja saatan lõi skomorohhi.

– Andrei Tarkovski Andrei Rublev


Nad hüüdsid teda Kreeklaseks, kõik hüüdsid, mina ka
ja sellest polekski niivõrd lugu, kui ainult teise vojevoodkonna
prints poleks deemonite hirmus tema nägu nõnda
kahetsusväärselt põletanud, et maski polnud tal enam
kunagi tarvis kanda.

Vojevood oli ehk kaitstud, kuid tema hing mitte
ja Kreeklane pidi elu lõpuni pimedusest ja ööde salapärast
hoiduma, sest nüüd ei tundnud tema kaitseingel teda ära
ja sellest oli kohutavalt kahju ka minul, sest keda
pidi see julmus aitama?

Ei tundnud teda tema karukesed ega kullid,
ei vaeslapsest sulane ega patriarh, kes muidu ehk
oleks andestanud talle jumala asemel need trikitamised.

Kodutee oli igavik ja Kuldhordi vaenu pelgas iga alam
ja ülem, kurat jumalgi niheles oma troonil, kui kuulis:

uukhai!

Kreeklane oli aina enam kaotamas oma usku,
mitte jumalasse, mitte ligimesse, mitte lootusesse,
vaid iseendasse.

Seal vürstiriigi piiril, enne soode määndamist
ja vilkuvaid virvatulukesi polnud palvetest kasu
ja hämarduva õhtu eel kahvatas pikne viimsegi
vere tema juba niigi andestatud näolt,
ainult peegleid ei võinud sulane kaasa tassida,
sest üks osa usku läks temal sealt kaudu kaduma.

Ja kui pärast trillitamist-trallitamist, see Kreeklane,
see vana põlenud näoga skomorohh, ükskord
oma enese süü ja pattude ränga raskuse all otsustas
ikoonide joonistajaks hakata, naersid kõik vaeslapsed
oma sisimuse vaikuses, sest teadagi mis saab sellistest.

Aga seal ta oli aastaid pärast maalikunsti kõveraid käike
ja valesid usumeestele, sest mis sa ikka hädaga peale hakkad,
küll hiljem on aega andeks paluda, ja seal ta ka suri oma nimetu
sära ja punase hiilguse taustal kui mongoli saabel tema
viimase kauni näolapi serviti pooleks lõikas.

Aga mis sa hädaga ikka peale hakkad – ta mõtles
ja sättis end paremini surema.

Kuidagi peame me kõik ...