Juveliir

Meil sinuga oli enne Beiruti karahvine, mille kellegi
eksootiline kallim oli eksiarvamuse kohaselt kingiks teinud,
sest pidas mind ja sind selle sama eksiarvamuse tõttu
äsjaabiellunuteks, oma luksuslik armastus.

Selline mis nõudis hinna juba enne hindajat.

Selline mille kohta mõni ütleks: tark ei torma.

Selline mille üle kadetsemiseks poleks vaja olnud palju
vaeva näha.

Ja nüüd kus me pole üksteist meie valikute ja ühiste arvamiste
tõttu juba aastaid näinud, ei teagi ma enam, kas olen ma mägi
või muhhamed ja kas sinul üldse selles mingit süüd on.

Nüüd me tantsime ja teeküünalde valgel kõlab retro raadio
veelgi lummavamalt, kui ma olen haaranud sinu tuharast
ja ürgne tunne läbib mind pealaest varbaotsteni, seisab
hetkeks meheau regioonis ja nõuab minult vabandamata
suudlust, mille ma ainsa mõttetagi su huultele asetan.

Mäletan küll neid õhtuid, hiljem oli ajal varuks mõni vimpka,
kui leidsin su armastuse olevat rohkem idee kui teostus
ja sa selle küsimuse peale päikesest puretud näona õhetama lõid,
sest milleks olla aus enesega kui kergem on vaadata silma.

Kindlasti pilgutamata.

Kindlasti nõnda, sest pilgutus on juba pool kaotust ja elu ei andesta
nõrkadele, seda me ju teadsime, sina ennekõike,
mu mälestuste hämar üksluisus.

Nüüd seisan su ees ja mõistan, et minugi hing oli ideede lootusetus vallas,
et sinagi inimesena, naisena, kallimana, olid samade aegade räsida,
ajad mis nüüd aastatega aina ilusamaks end manavad.

Ainult Beiruti karahvainidest ei tea me mõlemad midagi,
kuhu jäi, kuhu sai.

Loodame parimat, et ehk killud siis vähemalt tooksid õnne.