Mõlkuvate meelte kaja

sellel elamise haigusel on võrratu omadus muundada
kuidas saakski miski nähtav sellele aimdusele
miski füüsiliselt hoomatav
ei siin pole midagi nähtavat ega füüsilist
siin aja tallermaal mälub see teadmata inimeseloom
rohelist rohtu ja usub seda pidusöögiks
siin kõrguste ja madaluste vahel
enne jumalaid ja pärast koletisi
närib aeg meid hinnanguta
ja kusagil sisimas me võibolla tunneme
seda kodu igatsust väidetava kodu nelja seina vahel
väidetava pere kaitsvate käte varjus
väidetava ühiskonna kaks sammu ettepoole
kaks sammu tahapoole süsteemis

pole varju selle päikese all
pole põgenemist
pole kohe üldse mitte
ei mingit põgenemist

surm on kõigest algus – ta ütles
ja pidi mitu korda kinnitama oma väite õigsust
enesele
ei kellelegi teisele
ainult enesele
sest kõige kindlam on kahelda
ja mis see illusioon on
kui mitte lõks vaid teadjale
ja õndsus teadmatule

ja ta mõtles neid mõtteid
ja neil mõtetel polnud lõppu
ja neil mõtetel polnud algust

nõnda nagu temal
par excellence



mõni aeg tagasi astus minu töökotta sisse entomoloog
kui ma just käsi kuivanud seaverest pesin

(kuivanud aegadest metalse maitsena mu suhu
isegi paradiisiaia lopsaka roheluse keskel
pärast minu surma)

pärast sugulussideme kinnitust käepigistusena
pärast päevatöö lõpu ootust
koorisime päeval kantud naha ja maski
vana ja kangega

mõtlesin juba siis et mida mõtleb see pisike mees
see putuknäoline mees
minust

kuidas ma naudin oma tööd
või vihkan seda
kuidas ta läbi minu silmade näeb lahkumas elavate olendite
hingi
(hing)(hing)(hing......(........

ja pärast seda purjus mõtet
kujutasin ma tundvat tema uudishimu
ja valu mida see tema õrnas hinges tekitab




kui ma koju jõuan võtab ta mind vastu
nagu poleks midagi olnud
ja tema käed katsuvad mind
ja tema silmad vaatavad mind
ja miski pärast muutuvad mõtted poeetiliseks
alles pärast petmist

kuidas ma teda armastan nõnda rohkem
ja ma tean et tema armastab mind
ja see on see valu

kuum liim meie kahe vahel
valus aga vajalik

talle meenus see tunne kui ta koju kõndis lapsena
kui üks jalg keeldus teise ette astumast hirmus
siis mõtles ta et vähemalt ei tapeta teda

naljakad mõtted