Mozarti surm

Seal viienda detsembri varajaste hommikutundide külmas,

1791 nagu teadis mainida mõni kaasaegne,

mõni salajane austaja ehk või kallis sõber,

Benedict Schack, parun Gottfried van Swieten,

noor abiline Süssmayr või mõni südame

ainus tõeline võti Constanze ja need valusad

antimonina langevad pisarad oma varajase

lesestaatuse tõttu,

ikkagi noor ja lihalikkust täis, õndsuspäevade arm

sooja tundena üsas ja päevinäinud noot

oma mehe viimaste päevade ulmast,

ja lume ning nahka närivate piiskade ähmas

kadus musta tõrvana kirstu vedav vanker uttu,

uttu kadus 35 aastat kannustatud ja ülevusest nõrguvat,

kui vaid Salieri poleks tulnud oma hõbedasse kastetud

silmade säras,

kui vaid uhkus ja kadedus poleks kandnud inimese nahka

vaid lootust mida vaid joobnu ja vananemise 

ruske kivi immitsenud oleks,

poleks keegi teine vist märganud sajandeid langemas

andekuse õlule ja hullumeelsust mida noor looja

nüüd enam iial ei pidavat tundma,

seal ta läheb alla kabelimäest, mööda uskumust

ja valu, mööda toretsevat inimsumma,

keel keelel ja silm silma vastu,

päevade almusest kantuna, ajast aega,

kas ikka almusest mu sõber, aga ehk võib teisiti,

ehk sai meilegi osaks see konarlusteta geniaalsus

sest meie olemegi see tulevik mille nimel ta töötas,

meie olimegi see hullumeelsus tema õlul

kui õhtupäike kuldas oma niitidega klavessiini

ja esimeste küünalde valgussadu nende taha kinnitatud 

peeglitest tema sule krõbinat saatis,

saatis kaugele, veel kaugemalegi, aina, aina, aina,

kuni veel jäi vaikusmeri ja tromboon,

lapsed külmanud maa lõikesse asetatud,

akendel härm ja koor hallis kiriku kivis,

pane nüüd kõrv vastu kivi mu kallis rändaja

ja kuula mida sulle öeldakse,

kuula mida meile öeldakse,

kuidas need kes on läinud pole kunagi läinud,

kuidas need kes tulevad on alati olemas,

kuidas kivil on hääl: dies irae.

Ja kõik kes naersid neile ma ütlen:

Di rider finirai pria dell'aurora!

Vaata kuidas vaatasid nemad ja ütle mulle

kas sinagi ei olnud üks nende seast,

sama pilk ja sama mornus, sama riietus, sama miski,

see müütiline miski, mis teda juba vaimuna kiusas,

äratas elamise unest ja pani sule pihku,

hinge varna ja südame tagasihoidlikku kirstu,

sest kirst on elavale ainus ja tõeline vahepeatus.

Tema frisuur oli hoolitsemata ja kes julgeks nüüd

talle seda öelda. Müütiline olend sealt teisest maailmast –

Wolfgang Amadeus Mozart, seal on seda salapära,

see Amadeus, sest jumalat peab armastama, 

võiks armastada, rohkem kui näha, 

rohkem kui näha, mõtles vist temagi

kui tube täitis lõikav külm ja hääled

tema kolbast välja palusid, anusid, kisasid,

jah läbi raevu ja alla, läbi raevu ja alla.

Nad rääkisid meile loengusaalides hiljemgi,

et temast poleks asja saanudki kui vikatimees

nõnda vara poleks teda külastanud,

et nooruse lõikus on andekale kompostiks,

andetulegi kui jutustajaid palju,
mõni tumul on igaveste lilledega õilmitsetud
kui keskpärasuste isandad mööda ilma ringi talluvad,
näpuga näitavad ja kõiki neid andekaid oma
pikkade eluaastatega rõhuvad,
süsteemsus ja turm, kaos ja surm,
aga kaosest oleme me tulnud
ja maagiliste päevade pehmetel kätel
kanti meid uutele maadele,
kätel võeti meid vastu ja kanti ära,
käsi käel võtab mees naise ja naine mehe,
hamsa, hamsa, hamsa.

Mõnikord ma mõtlen temast, et mis väravatest
ta läbi on kõndinud ja paljudest veel kõnnib,
kui palju minulegi on jäänud aega,
kuidas keegi koputab mu õlale kui ma ebakõladest
hoolimata kandun läbi aja ja ruumi,
kui magus-värske männi aroom täidab 
minu kodu ja tunne, mis peaks sellega kaasnema
ei suuna mind sinna,
koduigatsus, kus iganes ma olen,
kodu ja igatsus ja siis mõnikord kui armastusest
lahkunu mind enda ligi hoiab, tunnen ma end hetkesse
sündinuna, kodus, selles inimeses ja kohas ja ajas,
pärast nägin aknast välja vaadates uttu mässitud kogu
tricorne tüüpi mütsiga, kanda vastu külmunud maapinda löömas
justkui meeldetuletuseks, sest pärast unedes
avab keegi ka minule tee ja see on märgiline.

Maagilise flöödi helistikus sõidab sügis suvele sisse
ja jahedad ajad jäävad vaid üksikute igatsuseks,
üksikud ja ilma ühegi välismaise tuusikuta,
kuigi raha on kõrvale pandud reisiks ja paremateks päevadeks,
mil iganes need ka tulevad,
aga naisele on lubatud ja kui minu nimi pole see-ja-see
pole mu lubadus kõntsagi väärt, mees või asi,
ma kostan enesele läbi surutud kihvade, igemetest 
verd voolamas ja meeltes mõlkumas vaid loengutes kuulatu,
ooperis nähtu, unes mõistetud, ärkvel allutud,
teen end laiaks igas suunas, veelgi enam, kuni taas
näeb igast küljest minu pilk seda Mozarti viiendat detsembrit,
kuidas igas joomaurkas kuhu tallas jalg ja kastis keelt
iga viimne kui taskuga olend kõlab tema nimi,
mitte suurustava oleku ja kiitleva hüüuga
vaid kaasaegsetele omases pilavuses,
näed saigi mis tahtis ja need on need liiderlikud,
seda oleks pidanud Don Giovannist kohe mõistma,
kurku sai kastetud ja münti veeretatud, keelt kantud
ja aega surnuks löödud, näen nüüd kuidas tema nimel
oli sünd, surm ja taassünd.

Aga hoolimata must-valgetest põrandatest kus teda
tagasi kutsuti esitades tema lõpetamata reekviemit
ja neid valgetes linades näitsikuid, silmad pahupidi hallid,
kooris karjumas teispoolsusest: 
ne absorbeat eas tartarus, ne cadant in obscurum,
ei pidanud ta liiga kaua selle õnnetu paiga säraks olema,
nõnda antud ja nõnda võetud,
vaata seal ta jälle kõnnib ühest päevast teise,
kandmas sinu ja minu ja teiste nimesid,
korraks seistes, kui oled unustanud,
mis sinu tõeline tähtsus on, kui oled unustanud
seda kust oled tulnud, kus oled ja kuhu minek,
ja vaata kas mitte temagi ei mõtle sinust
kui sa särad kõikide päevade pimeduses.

Ja see vist ongi pääsemine lõvi suust.