Kõigile

Kõik kelle surm on jäänud metsikute aegade varju,
ma tänan teid, teie andeid, teie uskumusi,
naeratust ja valu ja igaks juhuks see ja see
muidu nii mainimatu inimlikkus,
teid oli tore tunda ja nüüd olete te vabad,
kas pole mitte tore tunda tuult põskedel,
isegi kui pole oma,
kas pole mitte tore seista soolases meres
ja korraks maitsta seda soolasust keeleotsaga,
meenutades nimeta neiut, kelle kaelal
lebas sama maitsega pisar,
mis ta nimi nüüd oligi, sa küsid,
kas minagi siis tean, ju siis,
aga tore on, kas pole,
kui kogu maa ja ilm on sinu ees laiali
ja sinu hääl ja hääletus kaotab oma varju,
sest enam pole tähtis see mis kunagi oli tähtis
ja enam pole käske ega sundi,
mis kunagi sind napilt oleks murdnud
ja ehk murdiski, sest valgus jäi paistma
meie päevade pimeduses
ja selles murdmises kui see ikka oli murdmine,
oli justkui midagi kaunist ja ülevat,
oli uuestisünd ja taasavastus ja ärkamine,
oli muutus, see muutus mida paljud meist soovivad
aga ei julge, ei julge, ei julge,
nad ütlesid, et olid laisk ja rumal,
nad ütlesid, ole normaalne, ära käitu sedasi ja sedasi,
nad ütlesid nii palju asju, et veidi oli valus
ja veidi oli kahju ka, aga mehed ei nuta,
seda nad ütlesid samuti, mis neist meestest,
ma küsin, mis neist naistest,
ma ütlen nuta, nuta veelkord, nuta veidi rohkem
kui muidu, kui mitte enda pärast siis teiste pärast,
kui mitte kurbusest, siis õnnest, kui mitte niisama,
siis nutmiseks, nutmiseks, nutmiseks,
tahad naerda, ega seegi patt pole, naera terviseks,
sest seda see on, terviseks, tervist, tervist madrus –
kallis kauge hing, terastööline, tervist sina
jah sina naeratav ja muidukaunis, naerata
naine ja naerata laps, tervist teilegi,
naera nii et oleks naerdud, murtud mägedeni,
sogaste veteni, naera nii, et saaks naerdud,
seda ma ütlen, nuta ja naera ja vihasta ja andesta
ja kõik kes ütlevad või on öelnud, et sina oled
see ja teine ja sina pole see ja teine,
pea meeles nende nägusid ja näe nende silmi,
mida nemad on näinud seda pole sina,
mida sina oled näinud seda pole nemad
ja jutt olgu jutu jätkuks, mis sellest,
kallis kauge, kallis kauge sõber ja vaenlane,
ma näen sind, sina kes sa seisad, sina kes sa longid,
kes jookseb, kes karjub, kes lendab, kes upub,
kes tõuseb pinnale, ma näen teid kõiki
ja kui te näete mind siis ehk ka kuulete,
olete imelised, hurraa, hurraa, hurraa,
kuidas teid on kingitud ja kuidas kinkisite ise,
võtan vastu ja annan ära,
saan võetuks,
kuidas meid kõiki on nopitud elupuu küljest
ja kuidas see oli hea,
maitsegu nüüd magusasti, musimops,
sellest saab meie aeg, sellest sai teiegi,
kuidas tulevad uued ja tuleme uuesti
ja sellest pole lugu, ma tean, ehk pole mäletamist
ja nii ongi hea,
kas teadsid seda kuidas vesi hakkas voolama,
kuidas laste varjud mängisid kaldal,
kuidas värvilised kivid asetati jõkke,
kuidas sündis meri, langevaid lehti, lehti, lehti,
kollaseid ja punaseid lehti, lehti, lehti,
langemas vaikuses ja udu ja udu sees läidetud tuled,
see ongi siis kodu, sina ja mina ja nemad,
kõik need teised ja mina ka, kodu,
sellest siis saabki veel üks viimane kord
enne järgmist,
aga enne kõigile meile üks korralik
hurraa, hurraa, hurraa!!!