Supilinna majad oleksid nagu trikitava jumala
peost huupi platsile lennutatud.
Igaüks eri värvi ja stiili, eri lõhna ja asupaigaga.
Eri inimeste või loomadega sisustatud.
Luuletaja oma helerohelises ühekordses majas,
millel ukse sees pragu ja mille ees
ta tihti suitsu keerab oma töntside sõrmedega.
Veidrate mentaliteetidega kuukummutajad,
kes ainult mandalatega hõlste kannavad.
Eksid ja advokaadid ja ehitajad ja lapsed
ja kõik selle sama jõe kaldal, kus Vanemuine
kord kandlega mängis.
Ehk sündisid siis koos floora ja faunaga
ka need veidrad Supilinna hooned.
Ehk sündisime siis ka meie nendes hoonetes
juba enne seda kui me nendesse jõudsime.
Keegi põletab kevade rämpsu ja ma tunnen
joostes selles värvide labürindis, et enam
ei põletata rehve ja vanu kampsuneid.
Ei põletata masuuti ja eterniiti ja võõraid ühendeid.
Kui miski põleb, siis polegi ta enam rämps vaid riitus.
Põletatakse vana uueks ja nüüd pole vaja muud
kui ennastki põlema panna.
No comments:
Post a Comment