ja seal sa oledki pigimusta keha katmas kollakad aurud
kui õrn riie mille sarnast ei leidu kusagil mujal
õgimas endasse ülisuurel kiirusel kõike mis meile
nii omane – osakesed sinust ja minust
keegi ei tea mis lasub sündmuste horisondi taga –
see aegruumi koht kus sinu gravitatsiooniline tõmme
neelab kõik oma lõputa vaala suhu
teiselpool kujutelmasid võõras paradiisirannik
pooleks löödud kookostega milles kõrs ja hallikas vedelik
(nii võiks olla kui see oleks minu teha)
ja sinu lurin kui kõik tähed üksteise järel olemise
ja olematuse vahele purunevad
teiste seas minagi oma väsinud arssinasammuga
närakates Kappa tossudes selg küürus ja kael kange
väsimusest mida vastuhakk on tekitanud
aga mis siis kui laseks õige lahti – mõtleb see mina
ja viivuks heidab end kõrvale peegeldusest
mis kestab vaid hetke ja kaob samasuguse susinaga
millega oli tekkinud
ja seal sa oledki rõngjas naisekeha moodustis
kes ilma igasuguse tähelepanuta võib teha mis tahab
sest olgu universum linana komilises tuules
sina oled see näritud auk kõigel sellel mis meile omane
kõigel sellel mis meile kallis
ja pärast sind tulgu või veeuputus
No comments:
Post a Comment