Aga siis ... vaata mis on olemas.
Sa ei saa kõike, aga sa võid saada rohkem kui arvad
ja kõik mida sa arvad võib saada teoks.
Kui ainult jaguks naeratusi kohvri põhjas
ja peidetud kuukivi madratsi all, rahata sokis,
millesse eelmine aasta hiir või mõni teine
salapärane elukas augu näris.
Ühest rendikast teise – see on rändaja õhtulaul
ja poolikud mastid udusse mähkununa, mastid
mis kandsid meie näruseid sõnumeid, mis
tundusid tollal romantilisemad kui tegelikult.
Tegelikult pole meis kunagi olnud midagi erilist,
eriline tuleb välja üksinduses, kui vaikus paneb
su proovile ja katsub sind, igat sinu mühku ja pragu,
igat sinu kortsu ja vagu, igat sinu armi.
Tegelikult ei meeldigi mulle su naeratus ja sinu seltskond,
ma olen kõigest inimene – harjumuste ori.
Ma olen kõigest ... inimene – harjumuste ori.
Tead sellestki ei saa asja ja kui asja ei saa tuleb see viia tapale.
Mõneti kurb on leida end selg selja vastu inimesega,
kelle sõnade taga lubati igaviku arutust ja et see inimene,
kelle süda tuksus aga soojust polnud, tuks ja jahe nahk,
tuks ja kadunud, tuks ja valenahk, tuks ma ei adunud,
et siingi jääme kõigest kunagisteks ja et see saab olema
ainus kord kus ma ei vaevu pahandama ja igatsema.
Ahi on lõpetanud põlemise ja söedki on juba kustund
aga minul on endiselt siiber ja ahjuuks valla, tuul
vihiseb läbi lõõri ja imeb viimasegi sooja enesega
laia ilma poole, just nagu sina kõndisid siit kusagile.
Kusagile kus kollaste seinte peal on laiaks litsutud kärbsed
ja kus kunagi suitsetati kibedaid taimi, mis eritasid
magusaid lõhnu.
Ja sa närakas võtsid kassidki kaasa.
Kõigest üks lehe pööramise krabin kui ma üritasin magada –
see on see mis juhtus meiega.
See on see.
No comments:
Post a Comment