Valla hümnid

*

Maakodu oma räpaste ületapeeditud puitseintega,
millel ajas laienevad õlitiigid (lapsed loopisid võid).

Veel võisid nad tülitseda arunatukese ja kassikulla
pärast sest mis ühele on ehteks on teisele ellu ärganud
artefakt mis kindlasti kuulus kodukõutsile kelle nimi
oli veelgi salapärasem kui tema isu omada väärt
ehtekunsti – Nurr.

Lisaks oskuslikele pudulojustele patseerisid taevas
imikuröövlid (või nii nimetas neid ema) kes kuivanud
konnavere plekiliste küüniste ja kollaste jalgade välkudes
olid justkui omakandi mehed – tiirased ja lapsetapjad.

Aga muru oli niitmata ja sügaval punaste sipelgate
kuningriigis sünnitas vaikiv ema, kuni varemete vahel
isa poolt maha löödud rästiku pea ja tema tõmblev kere
nende sekka visati.

(Iseseisvuspäev sest erinevalt tava-pärasest tassisid need
sipelgad rästiku pesast kaugemale ja elasid oma
süstematiseeritud elu edasi näilises rahus).

**

Või kas pole siis tore näha lapsi tõttamas üle Keila jõe
kui Kohila päästeamet närviliselt gümnaasiumi direktoriga
sõnavahetust peab.

Ainult talviti, ainult triivivatel jääpankadel, ainult pärast kooli
kui vanaõpetaja Kivik ja noorõpetaja Oksaar
puhkeruumis turakat taovad. aga nemad ei mäleta laste asju,
sest tööpäev on läbi, või kui mäletavad siis ei taha nad uskuda.

Aga kool on läbi ja pärast kooli, olgu suvi või talv,
olgu teedevalitsuse äärne jõekäär mida omad ka džungliks
hüüdsid.

Olgu või Blätzburgi tumedad mustlased kes 50
krooni eest ämbrisse situvad ja sinu vaenlast hirmutavad.

Olgu või, olgu või, olgu või, aga mis sellest sest kool on läbi.

***

Mõisades elasid mõisnikud ja mõni judopagulane.

Mõisades on vägistatud ja piinatud,
on muusikat õpetatud ja enesekaitset.

Viljakas maapind ja tammipealne.

Mahajäetud raudteesild enne sovhoosi põlema pandud hoonet
oma valgete tellistega, mille lakkusid puhtaks krobedad
kinnasteta käed enne meie aega.

Tule siis, tule siis ja vaata mida sa oled teinud oma vana
ja kopitanud lauamänguga – Jumal.
 Heida siis täringut kui oled olemas ja kui sind pole
siis olid kõigi nende valla kodutute ja valla santide
ja kõigi meie teiste pööblitõugu 90ndate laste palved tühjusele.

Ja tühjust asuti täitma Rebasemäe rattamatkaga,
kus salajane arm häbeliku prillidele sülitas.

Kestast välja, kestast välja, kestast välja.

****

99 aasta augustivarjutuse paiku lehvisin ma oma Puhhenvaldi
näljahädalise kehaga nagu kuivav narts Saaremaa tuules,
kui isa mind oma õlgadele tõstis ja pisarakujulised päikeseprillid
ette pani, et ma näeksin seda mis selles sajandis viimast korda juhtus.

Paganama ilus oli seal Kaali kraatri ääres. Paganama ilus.

Ja kui tulid külmad sügistuuled, olin minagi oma teksatagi
ja kondiste põlvedega tagasi kodus, käes lillekimp ja koolinärv.

 Aga õpikud lõhnasid nii kenasti, et lugesin nad ühe ropsuga läbi
ja vihkasin ainult neid väheseid kes lõid mind lugemise eest.

Küsisin teises klassis klassikaaslaste käest, kas nende unenäod
on samuti värvlilised.

(Must ja valged)

Esimene jahmatus, et kõik on erinevad ja kui kahju mul neist oli,
sest minu omadel polnud ainult värvi vaid ka maitset ja lõhna
ja kui õnnelikuks see kingitus mind tegi, et vahest nutsin ka selle pärast,
sest miks mitte nutta ka osa õnnest.

*****

Härje, härje, härje kordas isa mulle kui välikäimlat ehitasime
ja ta nimetas seda mustlaste ettevaatlikuseks, kui haamriga
pöidlasse põrutasin.

Rootsi punase värv mattis valminud ploomide kõduhaisu.

Ja kui ta lamas auto all, masuudi ja Bellamori odööris, vihkasin
ma teda nii palju, et korraks nägin oma peas
kuidas ma tungraua alt löön
ja see valik tekitas minus elevust.

Aga samas ma ju armastasin teda.
Kas see ongi siis armastus?