Õhtusöök nefroleepidega

Toas polnud palju ruumi ja ruumi ei jagunud
ka tema sisemuses kui pliidi all praksuv tuli
salajaste limpsatustega  pudrupoti keema ajas.

Öösel tuli tema seest karjeid mida avatud aknast
ainult muidu-nii-lärmakas rukkirääk kuulis.

Akna all kummutil vana Okean 209 raadio kõrval
kasvasid nefroleepid ja iga kord kui ta neid kastma
tõttas, segas see raadio levi ja tõi tuppa lisaks üldisele
leinale ka müstilise aura staatiliste helide näol.

Kaugel eemal kõndis tühjuses üks kogu
ja kordas tema nime. Hingedepäeval süütas ta küünla
ja pikutades suure toa diivanil ei mäletanud ta enam
kehalisi naudinguid ja sõi õhtust vaid nende väheste
väljavalitutega kes küünla pisarleeki pidevas kukkumises
 nägid ja selle kutse tähendust meeles  olid pidanud.

Enam polnud palju jäänud ja ainult öös oli asju.

Kalurid olid korjanud viimased võrgud enne ristlaineid
ja pisikesed uberikud onnid kooldusid justkui tajudes
saabuvaid tuiske ja tuiskude taga külmasid puudutusi.

Ja kui lapselapsed olid suvel käinud, ei kuulnud
nad mitte midagi muud kui kauges külas, vanaema juures
ja pilgud olid neil kõigil telefonides, mis iga aastaga 
ikka lapikumaks ja suuremaks kasvavad.

Aga vanaema ei olnudki kauaks sest inimene pole igavene
ja kui sark keset tuba ilutses oma roosakaskuldsete ornamentidega,
millel punnpõsksed inglid hääletuks lauluks suud torru olid ajanud, 
ei mäletanud ükski neist vanadest ja elavatest põngerjatest tema
nägu ja kuidas see oli ikka vanadest aegadest moonutatud,
ainult silmis üks sära ja asjad toas, mida keegi ei soovinud.

Kaasa arvatud tema, keda soovis üks kaugem ja veidi tähtsam isand.
Keegi kelle soovid olid jäänud igapäeva orjadele märkamatuks,
sest ega pööblile pole palju tarvis: vett, leiba ja tsirkust.

Järgmisel hommikul oli vaikus sest kõik küla kuked olid
salapärastel asjaoludel surnud. Üks ees teine järgi.

Ju siis oli moeks saanud.