Castagniccia kastani polenta pehme aroom
leidis tee ka kõige ärasuitsetatumatesse sõõrmetesse,
kus see salaja pesa tegi ja sõnus ära ka kõige kalgima hinge,
kõige lootusetuma ängi, kõige vihasema mehepulli,
et siis lahkuda roa jahenedes.

Barettidest ja kikilipsudest madalamal jooksid põlvikutes
märgninad (kõrvatagused piimased), põlved korpas
ja hinges valjud kõutsid emotsioonide lõngakeraga.
Siia-tänna, üles alla, pikali ja külili, kihvad välja,
küüned sisse, küüned välja, kihvad sisse.

Naeratus, šokolaadi Bhutlah söönu pisarad
peegeldumas kristallkarahvinidelt ja papa,
kelle tõsiduse taga peitis end marmorkuule
veeretav põngerjas, manitsemas neid,
kes kuulata jaksavad.

Poleks pehmete toonide õhtu varjutanud pikka
pulma lauda, ei oleks vast teatudki välja ajada
toruja suuga kõhetu vennike, kelle balalaika
väsimatu pininaga inimeses öiste liikumiste
ja ihade jumalaid välja kutsub.

Järgmisel päevalgi kostab maapinna ligi müdinat,
ajast mis uuele päevale jalgu jäänud aga siiski
seal see müdiseb nagu mälestus, mida nupust
kinni ei keera, lõhn mida tundma ei sunni,
elu mida elada ei jaksa.

Maapind liigub mikroskoopilist teed
ja tänaseks on surnud need inimesed
aga sisemised jumalad joovad endiselt
kangetest ja tumedatest veenidest,
veine kui mõnele meeldib.

Nad vaatavad elavate peale natukene pahuralt,
mõistmata oma igavikulisust, mõistmata
võõraid murrakuid ja retsepte, igavesti noori
ja igavesti vanu.

Mõistmata oma sundi.