Thursday, March 28, 2019

Ära tapa sõnumitoojat

Ja ma väga, väga lootsin, et ma ei sure ära.
Ja ma väga, väga lootsin, et ma ei sure ära.

Kõhukad naised punaste ja kollaste värvide hajus,
vapsikute kiirabi, kõigil emotsioonitud näod ette õmmeldud.

Kes rebis mu särki, kes registreeris kuulihaavad, kes palus
hingamiseks ruumi ja kellegi võõras hääl kasutas tundmatuid
kuid arusaadavaid trafarette, niidid ja nõelad ja eklektiline
valgusmäng.

Võikad tunnelid ja lämbe suveöö, mille lõpus ei paistagi valgust,
ei paista tulevatki.

Kuhu on jäänud armastus, ükskõik kui vigane, minust, sinust,
elust enesest?

Keerasin oma verist pead kanderaamil pisikese
külapoekese ees seisvate laste poole, kelle Jockeri mahlapulga
rohelised osad tilkusid minu punasega samas aeglases aga
kindlameelses rütmis.

Tilk ja tilk ja tilk, tilkus minu elamise
kella seier inimese kesköö poole ja mitte keegi ei suutnud
takistada minu sisenemist terra ingognitasse.

(Siin asuvad lohed)

Kusagil karjamaal ärkas karjus ja tundis ninas lõigatud heina
ja kastemärja muru lõhna, igas piisas osake mind.

Eelmise sajandi vürtspoodnik, kes tormas minust aegade
sagina saatel mööda, irvitas oma pesemata ja pruunide hammaste
välkudes, kui ma mõistagi endassetõmbununa endast väljusin.

Torm oli tulekul ja ma tundsin seda oma igemetes, tundsin seda
oma võõraks jäänud jäsemetes.

Vajusin sügavamale, sügavamale, sügavamale,
kuni polnud enam mõtet. (Tegude alguspunkt)

Argiste murede väärtushinnangud moondusid sekundi murdosa
jooksul ja kõik mis vähegi oli pannud kord mind kulmu kortsutama,
saavutas tähendusetuse mõõtme ja see oli hea.

Uskumatult hea, nii hea.

Olin suust suhu langev süljepiisk sõprade armumängus,
närtsiv kaaslane suvelõpupeol. Olin kolm punkti selle lause lõpus ...

Uskumatult hea, nii hea.

Igatsen vanade ja oranžide esta-2 vahvlimasinatega tehtud
pehmeid vahvleid, neid mida salaja laua alt noolisin kui kullast kallim
emake teeseldud pahurusega keelas mind, hääles armastuse toon.

Enne lõppu ütlesin fin ja sealt ma tulin.

Uskumatult hea, nii hea.





No comments:

Post a Comment