Acheroni õied

Homerose jala varjus peesitas pisike, karvutu,
(kui inimene, siis ehk ebalev), putukas.

Vikerkaare rohelise ja helkiva soomusega tiivakatted
ja sõrin, kui ta end ringutas. Sõrr, sõrr, sõrr.

Homerose-jumal vaatas ja imetles. Vaatas kauem, kauem,
kauem, kuni päike loojus ja ta ühtegi mõtet polnud mõlgutanud.

Siis lõi putukas talle hambad päikesest paakunud kanda.
Sõrr, sõrr, sõrr tegid pisikesed läbipaistvad
tiivad. Sõrr, sõrr, sõrr ja loojangu poole.

Homerose-jumal laulis Achilleusest.


Paar päeva hiljem: Acheroni kaldal.

Homeros vaatas suurt musta lindu laperdamas
köetud taevast vete suunas. Enne sulpsu riivas
päike tema silmi koledal kombel. Kombest sündis
tumedapäine piiga, vesi limpsimas heledaid rindu
ja Aphrodite nibud jahedusest tärganud.

Piiga naeratas ja suunas suust veejoa tema poole. Tema
käbikarva silmad pilkusid. Kehal tantsisklevad piisad
silitasid Homerose südame roostes keeli.

Ära piilu! – sõnas vallatu naisehääl ja ujus tagasi,
kandes endaga Homerose hinge.

Homerose-jumal laulis Charonist ja Acheroni kaldal
õitsesid viimast päeva Acis ionica valged ja nukrameelsed
õied. Vaese mehe õnnetoojad – rikka mehe kurbuseks.


 Paar päeva hiljem: Pelioni jalamil.

Kui Homeros silmad oli sulgenud päevade lõpus, paistis
tema pea kohal pilvitu taevas ja igaviku hõbelinik langes
pool-läbipaistva kiudekihina alla kullasele liivale.

Sügaval karjete sisimas uinus pisike poiss. Pehmed käed
silitamas tema põski. Öö hakul pühkis Homeros silmi
ja jätkas teekonda. Kogu elu on justkui Pelion Ossa peale,
aga elama peab. Aga elama peab!

Aga elama peab!