Automaton

Kui mu südame asemel tiksuks valitsejate kuldsed seierid,

mis laulaks palvena idaneva vilja eel?

Kui palgeil teise päeva habe ja habeme vahel kaks silma

kui hõõguvad söed. Mis sõnu ma ütleksin endale lohutuseks, 

kui jalutaksin taas lapsepõlve radu, kui silitaksin neid

kuldseid kiharaid ja maitseksin neid pisaraid? Musta mere 

soolasus jäänud tulevaste vihkamiste tarvis aga siiski just siis

olen otsustanud jätta selle nii kuis seda ja teist.

Terve tund ja päev ja aasta, kurat, terve elugi jäänud minu päralt,

kõigest minu, kelle lunastava kurbuse mattis

esimene lumi ja kelle aknad on surreski tänavapoolsed,

piimakärsad kilkamas. Minul ainult karupüksi sügelus, siin

ja seal. Terve tund ja päev ja aasta, kurat, terve elugi.

Ja kui mul pole logost, siis pole vist sinulgi seda, sest

keegi ei või mõtteta või sõnata puudutada olemise tahumata

kristalli. Kaosest vormivale lapsele planeet, kui

saarteta vesi. Kui mereline kaugel, kaugel, kaugel silmapiiril,

juba läinudki. Kui sadamas veel jäänud viimne roheline paigake, 

kust hõiskamata igatsevalt piidlesin kord sind – silmapiir.

Ja kui minu armsad ja minu lausumata mõtted, võõrastest puutumata,

ehk mõnikord öösekski jäänud, laksuvad mööda värvilist rannaklibu

ja varbaid lakub kütmata toa jahedus, tekinurgad kõik sissepoole,

siis võivad nähtamatud andestajad peatuda sest teekond on pikk

ja ööd on siin pimedad, nii pimedad. Ja öödes on asju.

Teha sissepaigutatud tegevusi sest töö tegi õndsaks te esivanemad

ja kurvaks te vanemad, kui elu oli rügajate panipaik, räästas tuli.

Suvel sohu maetud valgusandjate rodu, kes talveteel suuskasid

murdnud. Jah teekond on pikk ja ööd on siin pimedad. Ja öödes on asju.

Ning kui kord on juba kohale jõutud, avab vaiksete kogude sõnatus

väravad. Uksed ja aknad on pärani, tolm võetud ja katlas tuli, harjavars

pehmes peos, naeratus üll. Seal paistabki mu kodu, seal paistabki, seal silmapiiril.