järel liiguvad sipelgad pesades, kelle õhkavalt
noore jugapuu latva ronib põline kütt, kelle
piirid jooksevad mu ahastava rusu jalamilt ja kes pole
tänini võtnud vaevaks anduda räpastele ükskõiksustele,
mis minul juba sündimise hetkel silmavarjuks? Kus oled sa?
Sõnu, mille lausumine tooks häda paraku vaid kogenematule
ja valik, mis vaba vaid teeskluses. Kus oled sa – tõrelev
päevavalgus, õhturoosas kleidis? Kus on su mitmetimõistetavus?
Kus oled sa?
Sa ei saa armastust koera moodi kutsuda, ei saa maitsta
pettumiste üdi, voolavat iseloomu ja kõigi tarbetute esiema –
kodutunnet. Sa ei leia maetud või matmata kirstudest
punapõskseid ja vagasid. Pole lahkel lahesopil hingematvaid
küsimusi – sinna lähen mina. Pole tänu ustavate ja mehelike
lõugade kriginast ja raginast. Pole pinges naeratusi. Pole sind.
Ja kui möödas on aasta ja ülemiste väravate teravad
ja mustad tipud kõditavad sinitaevalaotust, kui tänavatel on näha
vaid meelemurtud vaime, siis astud sa endast välja ja kõik
oleks ehk hea, kui mitte parem. Kõik mis varem vanale
usuks ning koormaks, kõik mis minu lõhnaga. Selline
oleks sallimatus korda rõõm. Rõõm mille järel on moodne olla.
Andesta mulle mu pisarate salapära, ei tea minagi neist. Kuidas
muidu võib tõeline armastus veel sündida? On ehk juba olnud,
olev ja tulemas. Tõeline ja vaba, sinu ja minu vahel. kus oled sa –
ingel omasoodu.
Kus oled sa?
No comments:
Post a Comment