Õhtumaa viimane laulik

Pärast urineerimist, mis jättis putuksilmamullid
jälkkollasele veele, sai tema mõõt täis ja ta virutas
potikaane alla sellise vanamoelise plärtsuga, mis
naabri Viivi aegunud kumerustele randid jättis.

Hiljem ajas ta end sirgu ja haigutas hülge moodi
nõnda et terve maja kajas. Velvetist räbaldunud rohelise
pintsaku all magas süstlajälgedega naisolevus (õhtu)
kelle jalgadest imbus tuppa imalat ja visuaalset aroomi.

Sajapealise taarajumala altaril seisis mäkbuuk ja selle
mäkbuuki dokumentides leidus 476 leheküljeline
teos, mille punktide ja komade ja hüüumärkide
ja küsimärkide ja suurte algustähtede ja metafooride
ja allegooriate vahel ja varjus pikutas see sama olevus
kes voodis ja sama kes just hetk tagasi tõtt vahtis enesega
oma uriini peegeldusest (kollatõbine).

Paremate päevade varjus kirjutas see viimane omasugustest
ekleeritükk hambus ja ei hoolinud viie taju puudumisest.

Kui ainult saaks paberit määrida.

Üksinduse tarvis oli "õhtumaa viimane laulik" end
osadeks jaotanud ja võis nüüd rahuliku südamega
olla nii kaabakas kui hurmur, sandaalikott ja ploomimahl,
viies ratas ja kasutatud pesukaitse, rott ja lammas.

Kuumadel suvepäevadel enne äikesetormi valutasid
tema liigesed, kui ta end ägades niitmata kraavi kaldalt
püsti ajas, leides eest oma vahuse suu ja pausile pandud elu,
kirudes ellujääjat ponnistuse eest. (Hiljem näeme).

Väga palju hiljem.

Kohe tõesti väga, väga palju.