Sinu päevinäinud koduukse ees,
mille trepinurkades kasvasid ebaküdooniad,
ei viitnud ma vähematki aega, et suruda huuled su suule
ja maitsta seda jumalate nektarit. Kas sa hoiad silmi lahti? –
küsisid sa minult, kui sinu hallide pupilsete liustike orvadesse
kadus mu peegeldus. Päevavalgus oli hajumas, hajus ka noorus.
Kiirustades väravast välja, koperdasin ma oma jalgade otsa
ja teadsin juba siis, et kõigest inimüürikese hetke ja üks kolmandik
elu pärast võtad sa koos oma kodinatega ka mu hinge ja ei vaata tagasi.
Kõige korduvama väljendina astusid sa enesest välja,
lühikeseks pöetud siniste juuste hulk riivamas kevadist maanteetolmu
ja valge kõri, mida kordades südnsusetumate hetkede vallas olin
enda peaos hoidnud, paljas. Udemed su kätel jahedusest püsti.
Orgasmiline elu – siit ma tulen – kajamas su sammus.
Öösiti pole taevas ühtegi pilve ja kõrgrõhkkond avab jahedale
õhule tee pigitunud kopsudesse, mariinsinisele taevatahvlile
on korstendest tossuga tõmmatud paksud ja valged kriidijooned.
Justkui hoiaksid nähtamatud käed maju marionettidena.
Ja seal hõljub su vari, hajub öösse. Keeldun uskumast oma silmi
kui seisan, et puhata ja sa korraks, vaid viivuks riivad oma
pehmete pisikeste sõrmedega mu põske. Kõik elektrifitseerub.
Elemendid aidake!
Vanema mehena meenutan ma hea sõnaga üksindust:
Oli üks nunnu naine. Mis ta nimi nüüd oligi?
No comments:
Post a Comment