Caliche kõvasusega ei liikunud sa paigast ja ei liikunud ka lihased
su näos, kui ma ennast avasin roostes ja varem avamata metallist
kirstuna, mille iga mikroskoopilisem moment kõrvust läbi vilistas.

Kuidas võisime me varem üksteisele naalduda ja õrnusega sosistada
neid sõnu, mida keegi teine justkui varem poleks kuulnud. Gesundheit.

Hoidsin su kätt, kui sa vihast vahutades telerist sooblite jahtimist jälgisid.
Nüüd olen minagi siin sooblinahkseina su kaela ümber, võimetu hingama
ja võimetu liikuma.

Nõidumis tund on löönud ja mina olen 21 grammi kergem, sina raskem.

Kuidas ei võinud ma varem märgata su naeratuse sära ja tunda su
huulte verist soolasust kui pärast jooksu ei vaevunud me end pesemagi.
Kuidas riided olid kleepunud meie kehade külge ja imalad lõhnad, mis
võõrale jälk, sai meile nõnda kalliks.

Kuidas noorte ja kevadiste puudena voolasid ka meis elumahlad.

Sa pöörasid selja ja jäid igatsevalt vaatama tagasi, kui ma endasse kadununa
lõhkusin igapäevaselt meist osakesi. Raiusin meie olemise salapärast
meie kahvatut ja õrna tundmust, mis nüüd selge taeva all kutsub
kõiki meie hetki üheks looma. Üheks armastuseks. Jah üheks.

Siin me oleme siis sinuga ja siin on see, mis meie vahel – äsjasündinu,
kelle haavatavusest ja nõrkusest ei mõistnud me enne hoolida. Siin ta on –
see mis lahutas meid teineteisest. Siin on meie kahetsused ja vimmad,
siin on meie kurbused ja räpased linad, endised armastused ja endised
minad.

Aga väljas paistab ju päike, miks ei võiks me vaadata sinna, las ma hoian
sind käest, koos on toredam. Selle aasta esimesed soojad ilmad.

Las ma vaatan sind, mu kallis.