Ärkasin hommikul enne sind ja kütsin ahju,
kütsin pliiti, kuulasin podcaste ja küsisin endalt:
kas see ongi see mida ma soovin?

Kui miski on loodud endale kättesaamatuks,
(see loor silme ees), siis see miski saab su kätte.

Mäletan sind ja sinu laigulisi välivormi stiilis pükse,
mis liibusid su pehmete valgete reite ümber
ja su valgeid hambaid justkui valgeks võõbatud aed,
kus taga peidab end roosa ja suudlustemaias nooriku keel.

Kuidas võlusid sinu pisikesed jäsemed mind ja su pea,
mis mõtlemise vaevast kurnatud, (las ma võtan su valu).

Mäletan oma räsitud mustreid ja vähimagi vaevata
kaotatud eneseuhkust, oma pohmeluses päevi
ja võpatatud südant. Soovisin sind, kõigest sind,
ei kedagi teist.

Nüüd soovin teisiti: vali end, kasvõi kord, aga vali
ja ma olen siin, sulle toeks. 

Ärkasin mõned kuud hiljem ilma sinuta,
kütsin ahju, kütsin pliiti, kuulasin podcaste
ja küsisin endalt: kas see ongi see mis ma soovin?

Paistab nii.