Kõik minu unistused – sinus ja sinust
ja peale selle pole mul mitte vähimatki aimu,
kuidas kurat me siia saime. Mis vägi suutis
sünnitada nõnda kaost meie laialivalgunud
päevades. Päevades, mida mäletan vaid sinuga.

Mis paganama päralt lasime endil juhtuda
ja juhtus ju nii mõndagi. Nii mõndagi armastusväärset.
Nii mõndagi kahetsusväärset.

Minu moondunud reaalsustaju näeb minu igapäevastes
võõrastes tutvustes sinu nägu ja olemist. Päevade sinises
kumas kukuvad vihmapead pärast taeva giljotiini langemist
ja õhtuhakul kui vint vilistab võsas ja kõutsid sinu
nunnutamist ootavad meie kunagise ühise kodu trepil,
võtan ma enda embusesse meie tekid ja padjad, millel
veel sinu lõhngi ja kõik mida ma pole suutnud unustada
kristalliseerub kuniks sinustki saab midagi loetavat.

Nõnda tähtis ja igavene oled sa nüüd mu kallis, loodan et oled
rahul, miski mida lubasin endalt laenata. Võta nüüd päriseks.

Minu tänutundele jäid sa ette, just nagu minu igale päevale,
minu igale ööle, vabadus mis antud ja vabadus mis võetud,
sest vabana ma end ei tunne. Pole minus ükskõiksust, ei
vaenu, ei armukadedust vaid ainus valik näha sind naeratamas kordki
veel, pärast meie suguühet kui kõik meie ümber kaugeneb ja ainult
mina ja sina jääme, hinged ja kehad tantsisklemas elementide laengus
ja meie ühtimine talletumas igavikku.

Ma kuulen su kutset mu igavene, mu jumalanna, minu kuu,
minu sära ja koos võime, jah koos võime, ja koos me võime,
kui sa tuleksid ...

kui sa vaid tuleksid.