Nuhitud ja nühitud

Kes, kui ma peaksin langema surma lõugade vahele
ja tegema sunnitud kummarduse elule,
kõigest üürikeseks hüvastijätuks,võtaks minu koha?
Kuidas võikski see samune olla järglane tiivuliste
olendite laksuvate tiibade kajale. Ja kuidas
mäletaksite teiegi mind – oma kallist sõpra,
oma suurimat vaenlast, kelle nime asemel
mõni mühataks ja mõni õõvastusest tuhk peos
enda asemel vaakuks, jaheda suve mälestuseks
õlekõrs hambus. Valetate ja valetate. Te pole näinud
vaakumit ruumis, tundnud selle hingetust
ja survet, katsunud kõigi prigusid ja pragusid
oma januste huultega, ehk keelega lausa.
Kas tulite siia selleks, et naerda oma
sõpra tema üksinduses. Miks peaksite?
Miks mitte?

Mõnel inglil oli sinu nägu ja ta kuulis meie
päevades universumi sündi. Kirjanoaga ei saa laastu lõigata.
Lõigata kasugi, et poisist saaks mees. Aga kui ei soovi?
Tõved mu kätel ja tõved mu jalgadel. Tõved mu peas
ja tõved mu selgrool. Teravate seeneniidistike ujuv langus
pimeduses ja jahedus, mida vanaldase suu on lubanud.
Valgus on kuum ja lõkse täis ja valguses
sündisid su lapsed. Valguses nad kahjuks ka surid –
minu kaastunne. Siiski kõmiseb toredate kellade
koor kui sa lahkud mu tubadest, kui sa võtad kaasa
oma nutud ja kompsud. Võtad oma valud. Võta
minugi omad, ma anun sind – hampelmann.

Meie südamete alkeemias pole kulda nähtud, suitsud
mis suitsenud ja mädanenud rootsud keristel. Meie
puudutuste ainumas tundmus jäänud jäiste Pärnu lahe tuulte
kadedatele tühjustele. Tühjad tuuled mu kallis.
Kallis astelpaju kollane mari, kõigis minu udustes Tartu hommikutes.
Täna sa pressisid end. Vaimud meie kohvritest ja koridori vildakal riiulil
hapuks läinud rabarberikook. Kärbsedki peal.
Sinder teid võtaks ja magusaid marju näeb veel ainult
unedes. Mida lubas mulle suure suuga teise pere jumal?

Võtad naise – sa võtad elu ja sa võtad surma. Võtad lapse –
sa võtad ennast. Võtad isa ja ema ja traditsioonide
mädanenud vaatenurga – sa võtad võõrale.

Jah võetud on nii mõnigi kross ja seedimine,
mille kisas võib laps vaikida. Täna sööb põrsas linnu
kõigi naha ja juustega, ta sööb ja muheleb,
sööb ja niheleb, sööb ja taltsutamatu hooga hammustab endale põske.
Raua ja tule maitse viib teda tagasi relvatärina
ja hapukate gaaside sekka, kaevikud, kaevikud, ainult
lõputu ussisuu ja must muld su hamba all, nõnda temalgi –
põrssal. Põssa, põssa, põssa.

Mis mõistuspärasus lubab teeselda rahulolu,
kui vedrud magamistoa voodis ja kellal, langetõbise krampidega
lõppu paluvad. Langeva siidi õrnad kiud limpsimas su niudeid
ja rinnakääpad valendavas päiksesiras. Kui poleks pilvi.
Kui poleks pilvi.

Seal sa lahkudki tühja tuulena ja katus kadund,
taevavõlvil leegitsevad särasilmad ja katus kadund. Seal
läheb su tiivasirutus tormi eel ja puhtama ükskõiksuse
peanoogutus, mida minule ei jätku. Seal sa lähedki –
mu kallis. Seal, jah, sa lähedki, kaasas vintpüss ja tühjus.