Värv ja tuli valgemaks kui lumi

Kuigi läinud ongi tavatud rongid ja piletiputka seisab külma lõõsa all
kuigi masenduses sõbrad otsivad meid taga kuigi komistavad otsa
ja kell on juba löömas seitsmendat tundi enne hingedepäeva

või surub Mississippi oma pikad magedad kombitsad üle uduse lombi
või ununeb hingedel tulla küünla järgi koju sest pühakud seisavad ees
jah nad seisavadki ees ja sellest pole lugu sest ridade vahelt saab ikka

:tule tali tasa alla
tule sooja peletuseks
tule tali võta kaasa
selle suve mälestused

puidust rindade kandjad ja räpaste põlvedega kihlatud otsivad kodu
tuul puhub pool aastat põhja poole ja puhub vägivallata
idas on veel katuseta hurtsikuid ja väätide igatsuses häärbereid

või rebeneb veel mõni varjatult tugev siis kui nutma on puhkenud sinugi silm
või unustavad nad oma võltsid patud ja võltsid väärtused kellele neist kasu
jah kellelgi pole kasu ja sellest pole lugu sest tunne on poolpattu ja poolõndsust

:palavaid ja enam soove
mu kallim oled pihlapuu
Peipsist Läänemere poole
mu kallim paistab sinu kuu

su sõnast kostab suude hulk
mu kallim kostan minagi
su uks on ikka suletud
mu kallim olen tagasi

palavaid ja enam soove
mu kallim olen tuisu eel
siin kutsub koju kutsub toore
mu kallim kallim olen teel

ukse taga krõbistab kellegi nähtamatu käsi ja nähtamatu käega värvitud naine istub
ta koob lõputa lugu ja silitab kamina ees sinist mundrit sest sinine on merelt merele
nähtamatu käsi silitab nähtamatuid juukseid ja varemetes on kõikidel huntidel pesa.

Läbiv teema on saapapaelad

Dylan Thomas on suurkuju ja Malcolm Lowry

ja nende tundeid defineeriv luulepilt.

 

Pisikene mees sitsib nende kõrval ja mina vaatan eemalt

ja kõrgelt nende mikro-inimeste saapapaelu. 

Nii Shakespearliku tragöödia lõppvaatuse, kui ka 

pisikeste jändrik-jonnipunnide kodukootud

lavastuste hampelmannlik moment. 

Nii väsitav.

Siiski ei pööra ma pead, nagu telekas, mille pult

on liiga kaugel ja keha on end liiga mugavalt sisse

seadnud, et sellise lolluse vaatamisest loobuda.

Mida paremat sa teeksid? Mängiksid iseennast?

Kevad ja suvi ja sügis ja talv on suurkujud. 

Muhedalt külili päike ja sooja tooniga sinine kuu. 

Kõik kelle habemes on halli ja plaasterdatud ninaga kodutu –

kõik on suuremad kui elu ise. 

Ja mina olen kõrgemal diivanil ja liiga mõnusas poosis. 

Terved millenniumid on pult liiga kaugel. 

Laisk nagu mees, laisk nagu poiss.

Kavafise antiigi kombel ja veidi imperialistlikult. 

Veidi realistlikult, nagu öiste elajate Lilith.

Öine vahakuju tuulteta sadamas ootamas purjeid mida

ei saabu.

Öine põgenik või hämaras näen ma enda saapapaelu.

Skisofreenia lõpuks saab helgemast peastki luuletaja.

Inimesest või anatoomia poeesia

Tõbras ja veel tõbras.

Midagi jaheduse kohta ja tundepuudulikkusest.

Meie maiste kuningriikide maised pead
ja jalad mis ei kannatanud väljahingamist.

Paksust nahast, polstriga teokarbid.
Paksust, väga paksust nahast hinged.
Paksust nahast.

Inimeselooma taltsaks, jah kuulekale ette
ja ainsaks jääb: Kes lõi looja?

Surelikud mootorid. Gaasi täis kotid
ja see polegi nii paha ega väär.

Ebamugavuse tolerantsus ja ludiidid ja allpool dementsust

Ju siis oligi, et kõik mehed riietusid 30ndatel paremini,
sest elud olid lühikesed ja seda pidigi tähistama. Kus ma
seda kuulnud olen? Võibolla käin minagi sedasi riides
just selle tõttu. Mässan arengu vastu, ise pidevalt arenedes
ja arendades. Lõhun oma elamise kaadervärki, sest pelgan
lõpptulemust. Ju siis oligi, et peab mingisugunegi idee
endast olema enne teostust ja võibolla, just võibolla
on see minu kõige pikem elu. Minu kõige küpsem.

Ma vihkasin seeni, sest minu idee seentest oli. Mis see nüüd
oligi? Ma vihkasin neid madaluse pärast. Liiga maad ligi.
Liiga räpased. Liiga maalt. Linnas hakkasin ma seeni armastama
ja nüüd igatsen tagasi metsa alla. Tagasi põldude vahele,
kollasele kruusale. Tagasi koju. Teise näo ja teise südamega
igatsen ma nüüd lõhnu ja maitseid teisest maailmast. Teisest
elust. Kiividel on kodumaasikate värskus ja banaan teeb
pannkoogid taltsaks. Tõnissoni rammusaks ja eestluse orja-
põliselt taltsaks. Ma vihkasin vaikust, kuid nüüd kuulen end.

Ju siis oligi, et kõik naised kandsid värve. Nägudel ja kehadel
ja õlapadjad ja miskit veel. Armastan teatrit, kuid mitte üle 4
tunni. Meister ja Margaritat ehk või midagi veel. Naine mainis,
et plaksutan naljakalt. Huvitavalt. Naisel on joodikust isa ja
kompleksid. Ise enam ei joo unustuse karikast. Unustus otsib
meid endiselt. Naisel on piimata rinnad ja tugev tuhar. See
mulle meeldib. Mõtlesin teatris temast üle 4 tunni. Mõtlen
siiani. Üksindus on meist kasvatanud kaaslased. Armastajadki.

Ma vihkasin armastust, sest armastus pidi olema midagi käega
katsutavat ja etteaimatavat. Nii meile väideti. Kõikidest ilma
hurtsikutest, pidi tema minu omasse astuma. Surm on armastus
ja elu. Armastus on põder, auramas lumisel lagendikul. On
ujulas vaegnägija tänu ja soolakivisaun. Äranäperdatud on see
inimese armastus. Mulle sellest ei piisa. Ma vihkasin vihkamist.
Kõikidest vihkamistest kahetsen ma seeneviha ja soolakivisaun
jättis mind külmaks. Hiljem tulin tagasi ja leidsin sealtki sooja.

Ju siis oligi, et vihkasin ennast. Nüüd on see öeldud ja las jääda.
Piisavalt pika ja piisavalt lühikese elu vahel olid ka minu 30ndad.
Naine on alati seeni jumaldanud ja mina jumaldan tedagi. Elu
januneb meie järele, sest me pole unustanud elada. Elu ei unusta.

Liibanoni lumi

I

Minus on must vahemeri ja leegionäre ootab trubaduuri surm.

Marssige edasi. Marssige – läbi mägede. Üle merede.

Marssige. Rütmi, veel rütmi ja siis pole enam tähtis,

kes oli suur või väike ja kes on olnud keegi.

Marssige kaugete alguste poole või vahest meri ei lase.

Või vahest laseb liiga.

Ei saa hukka kodusõjas ja hukka ei saa ema ega isa maa.

Marssige läbi maa ja ilm. Marssige.

Lubi ja liiv ei soostu sulle lubama teed. Lubi ja liiv 

pole sinule lähedal veel. Pole sinuga üks.

Marssige lubjaks.

Marssige liivaks.

Marssige minust lund.

II

Lõpuks polegi enam randadel linde, vaid nende naksuvad nokad

ja nende tintideta suled.

Polegi  mineviku laineid, rullumas aastaajana üle meie kahetsuste

ja kõigi lõpus polegi algust.

Siiski sinust laulis ööbiku käre pakane kui polnud selga panna

riideid ja peale võlgade korjati üles ka nohu.

Talvitujate sulas sai otsa sinugi jaks. Lõppes ka su elu

või mis sellest järel.

Kuid ära pööra pead ja ära salga. Sinugi tähtsus on loetud

dollarites või kopikates või eurodes. 

Sinugi väärtustel on jõud olla millekski enamaks.

Olla püsiv kui kõik galaktikad tiirlevad vastukarva.

Kui kõik meist saab sinuga üheks, sest miks ei peaks

ja miks ei saaks. (Peab ja saab küll)

Soovita mõnel meist olla ettevaatlik ja soovita mõnel

olla püsiv, sest kõikide tänavate lõpus on ookean

ja kõikide mägede tipus on lumi.

Ja mõnel meist on kõigi ootuste taga rõõm,

sest miks ei peaks ja miks ei saaks. (Peab ja saab küll).

III

Ulgujatel on suur sinine kuu ja päikese eest poetakse peitu.

Jäljekütil on suus vere maitse. Inimeseks olemise pahe.

Jaheduse võlukardin silitab põski ja annab soojusele

võimaluse olla meenutuseks. Ulgujad pelgavad sooja.

Tähed on purustajate ja purunejate mäng. Kõik lapsed

on olnud täiskasvanud ja taevad ei näegi kasvamist.

Kasvamiseks pole tarvis tõukejõudu. Tõmbaks siis oksa.

Oh ulgujaks soovin saada minagi. Tean sinagi soovid,

kuid ei ütle. Ütle miks? Ütle teadmise rõõmuks.

Aga kõik tähed peavad kord langema.

Kõik kuud andma päikesele teed.

Ja jäljekütt tunneb me maitset.

IV

Isadel pole aega olla õnnest räsitud. Pole aega olla sinu

tegemisteks valmis.

Isa on ajastu vaikne valvur. Tunne pistab tema nina

otsa niiskust ja tunne paneb silma sügelema, kuid

isadel pole aega olla õnnest räsitud.

Isa kolm on kohtuseadus ja kohustus on voli.

Isa arm on pjedestaalilt tõus. Ei enam langeda.

Isa on uhkus ja eeldus, sest isadel pole kombeks

ja isadel pole tarvis.

Mõtted viivad põhjapoole, sest isadel pole lõunast

sooja ega külma. Lõuna luuletab igavesest unest.

Mõtted viivad põhjast kaugemale ja isadel

on mõtteid mis viivad kaua.

Isadel pole aega olla õnnest räsitud. Pole aega

võtta vastutust või mõni tegu on sinu suust

ja mõni suu mälub liiga palju lehte.

Isad tunnistavad pärast seina äärde panemist,

et oleks vaid aega olnud vaikselt vanduda.

Isadel ei ole aega.

V

Ära poolita õigust. Sul pole selleks õigust.

Ära venita päeva. Sinust ja su soovist peab ta lõppema.

Öö jah öö – seegi pole su mängude vaheala. 

Pole su mõnudele kaunistuseks. Pole sulle mõnus.

Ja veel ära vingu. Tead ära pane end toolilt kukkuma.

Kõik kained seisavad püsti. Kõik kained ei kuula.

Ära kuula. Kehade langemisel on põhjuseid

ja põhjustel on lõhn. Langetakse unustusest.

Ära unusta. Ja veel ära unusta. Ära unusta.

Higista hiljem kui laulul jääb sõnadest väheks.

punnita silmi. Ära punnita silmigi. Vaata ette.

Kuid mida iganes sa teed. Mida iganes. Ära unusta.

Sest sul pole selleks õigust. Sul pole selleks õigust.

VI

Ma nägin last, kes pidas jutlust: "Kõik juhus viska

tulle. Ja kui pole tuld, siis tule, jah tule ja tekitame.

Kõik põdur ja kõdu lase minna. Tulgu ümbersünd.

Tule, jah tule ja tekitame." Ja keegi ei kuulanud teda.

Ei vaadanud. Ei tahtnud. Kõikidel ümbrustel olid

silmad kinni ja silmade taga oli kurt. Oli vist valgustki.

Ma nägin teda tänagi, kuid ei kuulanud. Vist ei pidanudki.

VII

Lähedal seisis tahmast ja kloaagist vaevatud büst. Büsti

ümber pärjad ja kirigi: "Vaevale vastu saab tugev."

Ja tugevaid mäletab vanaema. Mäletab vanaisa või

olidki nemad need. Meie tulevikus on pikslile vastav

pintslitõmme ja kivist asjadel on mannetu olla. Olla

kivist on olla otsas. Kaduva väärtus on kaduvale 0.

Büsti lähedal jõi sinise mantliga tüdruk kohvi. Bensiini-

jaam on taamal, taga lehvitab veski. Veskis puudub

kivi krõbin ja aevastajad on mullatoidul. Ema näitab 

võsukesele 5 euro eest pärast-muistset-eestlaste eluolu.

Võsukene seisab tahmast ja kloaagist vaevatuna. Veski

seinal kaamera ja kiri: "Palun mitte pildistada."

mustal lõuendil puhkab pühaku silm
aga alles siis kui vastavate õiguste nimel
on valatud süütute verd ja süüdlased on end
vastandiks tõestanud

mustal lõuendil puhkavad veel teistegi silmad
ehk sinugi omad, kes sa digitaalsetelt lõuenditelt
vastuseid otsid oma kurbusele ja üksindusele

digitaalsetelt lõuenditelt otsid sa ennast aga peegel
on vannitoas peegel on selle kraanikausi kohal
kus sinu esimene hammas välja tõmmati

peeglis võid sa näha vesist karjast oma vesise suuga
peeglist võid sa näha kallist kauget südametunnistust
kuid sa ei tee seda ja ei tee sa veel paljusid asju
sest mustal lõuendil on sinu nägu ja sinu silmad

mustal lõuendil on must hing
mustal hingel on vajadus

mustal või valgel
enam ei teagi
enam mitte

Wendehorn

ema aita mind! aita mind ema!

minu sünd on leek
minu surm on jää

karjane irvitab minu üle
tema kari irvitab minu üle

ussipuru ja soola seest kerkib
kaks madu õgimas end

karjane nutab kirega
tema kari nutab kirega

ussipuru ja soola sees on tempel
mees ja naine õgimas end

minu surm on leek
minu sünd on jää

isa aita mind! aita mind isa!

Eile armastasin ma eestlast. Täna armastan sind.
Tule. Tule. Tulevikuks valmis enne kella ununevat
undamist. Enne kill-kolli. Täna armastan ma sind.

Eile armastasin ma eestlast.

Homme palun saialilleõiel mind muundada liblikaks.
Lausa käsin ajatusse heita mind. Liblikast vaglaks
ja kaugemal on nullpunkt. Vaglamõttena olen olemas.

Homme palun saialilleõit.

Eilse ja homse viin rätsepmeistri juurde. Palun mulle
kõikse paremat elusalmi. Nõelu mu lapsemeel ja
mehekeel. Sünnita mind pistest enne koitu. Sünnita.

Eilse ja homse viin rätsepmeistri juurde,

Kõik on läbi klaasi.

Põlvest põlve

väsimatute sõnad lendlevad ja sina
sitsid siin kui kõik mis on enam
on kaugel all kinni püütud
lahti laskmas ja kohe tuleb tasumise
tund ja minut ja sekund enne
lõppu kaotab oma liikuvuse
mis veel oleks parem kui
rahus oodata aega aga aeg ei tule
ei tule ei tule ja sina jah sina
oled pidevas minemises jah mine
lased lahti kuku üles ülespoole
seal isade kojas kollitab vananaiste
suvi ja leekide tärinas otsib valgus
kohta nägudest vagude vahel
ja vahel ei leiagi pimedust
enne kodusoojust jah soojust
jah soojust kodu veelgi enam kodu
kus asemetel soojad nõgud ja nõos
minu näoga naine ja naisel minu
perenimi ja perenimel minu
isa nägu ja isa näol pisar ja isal
kaduvate igatsus ja igatsus on valmis
edasi liikuma minust mööda
minu ette seisma jah seisma
seisma seisma seisma seisma

Amartánei

kes mõistab hommikuti kastet
see on õhtuti õndsuses

aga selles pole asi
ja seda ütles konfutsius
kellegi huultelt libises
sarnaseid sõnu

kes mõistab mõista
kaotab õndsuse igatsuse

seda ütlesin mina

Vaevajatest

Hõimuvend, oh hõimuvend, miks oled nõnda riides

ja alandlik? 

Kas pole sulle armujatest väiksem raskus määratud?

Kas pole sinagi kaduv?

Sealpool tuletorni seisab kerjus.

Seisab maag. Mõlemad küsivad varanatukest.

Mõlemad teenivad elatist. Mõlemad armastavad elu.

Kelle juurest saad sina abi?

Kelle juures kergendad maist raskust?

Sealpool tuletorni on veel nii mõndagi, millest

keelel pole paslik laksuda.

Sealpool tuletorni seisad sinagi.

Ah, et kerjusele loovutasid kukru ja maagile

viskasid silma. 

Ah, et ütlesid: jagage vennalikult, sest seda te olete.

Hõimuvend, oh hõimuvend, miks oled nõnda,

et meil teistel on häbi.

Hõimuvend, meil teistel pole veel head nime

ja sind hüütakse juba nii paljudega.

Hõimuvend, oh hõimuvend, millal tasud ka meie vaeva?

:igal ühel on tasuda enese vaev.

Kuidas pähe saada

Et saada pähe luuderohust pärga ja juua veini
jumalate seltskonnas, võibolla nende saatjategagi.
Et pärgadel oleks pehme ja mugav meie tipus,
kui kallame veini nägudega pokaalidest.

Et veinil oleks maitset ja ametüst hoiaks meid
piiril.
Hoiaks meid pinnal loksumas kui kuu on kerkinud
ja rannal viipab meid koju vaarema.
Nõiarohu ja võõrastes keeltes värssidega – seal
kus meri muundub liivaks ja põleb, jah põleb
meie sünnirannal kuningate tuleriit.

Et sinna kannaks meid elu.
Et mitte liiga ruttu ei kannaks.
Et mitte liiga kaua.

Kuningast jumalaks on vaid viiv.
Et saada selleks, keda ihaldab hing.
Et saada pärast tagasi.

Et saada pähe luuderohust pärga ja juua veini
jumalate seltskonnas, võibolla soovivad nemadki
seda.

Võibolla on neid juba liiga palju.

Tallinnast Tartusse ja Mordori pastoraal või kuidas vabaneda isiksusest

Riputasin oma räsitud nartsu varna ja hüüdsin kohta koduks.
Nõudsin sülti ja viina ja käsutasin perenaist noaotsaga
rosinaid leivast otsima. Sööda külalist kui kuningat ja
kuningast saab teener. Siin ma nüüd olen. Veinita vines.

Pärast kella ühest kehakinnitust tõusin püsti ja pühkisin
oma oopiumiune. Tualetis otsisin oma meheau ja leppisin
tema turtsumise ja purtsumisega. Leppisin oma valikutega.
Küll kuum dušš toru lahti rebib. Või elukaaslase sõbranna.

Sain selle käima ühel rumalal hetkel enne ühistransporti.
Oli buss või oli tramm. Ei trammid endiselt ainult Tallinnas.
Oopiumiuni tuli Tartus. Ja Tartus ma keerutasin mõttetult
tolmu üles sellise näruse asja eest ja teist taga. ELU – mis ta
on ja kust ta tuleb? Narva mnt 89 ühiselamus nimega Mordor
nägin teisigi soiste eluviisidega härrasid ja daame. Kõikvõimsad
ja kõige targemad. Fassaad oli laotud mustast tellisest ja segu-
meister oli vintis nagu tinavile. Fassaadi taga pidasid pikniku
lapsed. Rohkem koonduslaagri taoline oli see sisekosmos, mille
tabureti otsas ma seisin. Kõik haldjad ja nõiad ja võlurid
olid meelitatud sinna hõljuvasse põrgu eesruumi. Sigaretisuits
ja kodeiin. Ekstaas ja Bob Marley. Topeltisiksused, kui vedas
ja kõik need teised. Õnnistegija on tegemisest õnnis. Õnnele.

120 ja koridorides kõndisid vaimud: Mis teed? Teed joon?
Mis teed? Teed joon. Ei, ei, ei, mis teed? Teed joon. Mis marki?

Meie Marki ja deemoniteks said värskemadki õied. Ei jõua
noppidagi, kui juba kühveldab nähtamatu käsi sõnnikut.
Ja meie paitame kõhtu ja kiidame oma uduseid päid. Ja meie
oleme tulevik. Maitsesin veel ühte võõrast perioodi – Ultra-
mariin ja tema vaimukirkus. Pimedusest kistud ja valgesse.

Veel maitsesin ma kõdu ja varahommikul sai märjaks mu paistes
keel. Hambaid oli suus liiga palju ja juba kukkusidki mõned
välja ja juba nädalaid ei suutnud ma näha kaugemale põrandast.
Sündisin küll hambutuna kuid ega sellepärast nõndaviisi
surema pea. Mind ootab surm, aga mitte siin ega seal ega sealgi,
vaid näpuga näidatud suunas peale maandumist ja enne lahustumist.

Meid kõiki ootas surm ja ootab siiani. Meister on olla, kuid meister-
likum on olla üle. Veni-vidi-vici Villem ja mõni margarita. Suu
oli ikka magus. Kiisi kiiskavad silmad ja vaip, mille kloppimisest
väsis seenelkäija hing. Tisleri memme salaelu ja Arutult aruka Priidu
pool-usk. Kiirusest vasardatud Madis. Mangust fiadooras ja nõutult
nahkne mägi, mille otsas kasvas pärn. Sellel viimasel aga kasvasid
jalad ja viisid Mai kuus Revalisse literatuuri õppima. Veel õpib ta
nüüd suuri sõnu ja kõigi meie minevikutaaka. Mina raputan veel
viimaseid tilke ja pühin valget vahtu suunurgast. Pool aastat veel
ja siis olen joodud. Kaine on vaatenurk, nüüd sündigu reaalsus.

Oma vanematele ei räägiks ma midagi ja kõike, sest kõik see
sündis kellegi südant soendavas luuletuses. Lõpud pidid alati kenadeks
jääma, sest muidu ei oleks nad lõpud. Teekond on tähtsam kui
sihtpunkt. Seda räägivad need, kes ei ole kohale jõudnud. Võrdne.

Kaks semiootikut läksid hingedepäeval seda lugu rääkima ja
toad olid tühjad, sest aasta esimene ja värskem tuul oli puhunud
kõik uueks. Viimased killud hingekelladest logisevad seal
põrgu eesruumis, kus valikutel on terav maitse ja sööjateks
jääb maagiline inimene. Usu või ära usu, meiegi oleme seal olnud.

ma püüdsin jah püüdsin olla väärt
ja manajateks olite teie – lugejad
ja manajateks olid veel teisedki
ehk kallimad ehk mitte
ja manajateks olin minagi

ma püüdsin olla tervenisti hää
ehk märter ja sõnadeta osav
ja osav veel armukunstis
ja osav veel võluväes
ehk osav veel elus
või mõnes teises nähtuses

ma püüdsin sinu tähelepanu
kui lugesid mu püüdlusi
paberilt või silmadest
huultelt või sammudest

ma püüdsin tagasi jõuda
ja edasi liikuda
selles oli minu ebaõnnestumine
selles oli minu õnnestumine
ja õnn ei hüüa tulles

ma püüdsin olla isemoodi
nagu teie nagu nemad
teistmoodi
natukene sarnane

mina ise

Kas surnud nutavad ehk kananahad

Kaks vaimu sündisid eile minu toas. Minu
värskelt tuppa toodud kaseokste ja kummuti
vahel. Minu tahmase lae ja krigisevate põranda-
laudade vahel. Peeruvalgel käskisin põrguvürstil,
sellel Beltsebulil, naasta oma tahmase lae ja
krigisevate põrandalaudadega hurtsikusse.

Oleksin ma siis teadnud, kananahk ihul, et sündisin
ise seal samas kord tömpide sõrmede vahel, sama-
moodi kananahk ihul. Kurgus rögisemas ema
jäänused. Oleksin ma siis teadnud, et ennast
koju saadan. Et endale ma vannun ja palvetan.

Teisel vaimul oli nimeks kannatus ja armastusele
oli ta väär ja vigane kaksik. Oma sõsarat ta sallis
sama palju kui veidrikud lagritsat. Sama palju
kui joodik sallib kainust. Kui priiskaja alalhoidu.

Teisel vaimul oli nii mõndagi kosta valgetes suspedes
eestlasele, kes vigase keelega palvetab võõraste
pühakute. Võõra jumala poole. Võõraid sõnu
moondab ja vassib enesegi ees, et usub. Püha veega
ei prassi, sest pühaks nimetas ainult mees mustas.
Valge lipsuga ja käed olid nende samade tömpide
sõrmedega, kui kalli pruudi kabeli taha vedas.

Kabeli taga need kaks vaimu aelesid. Aelesid ja
plaanisid mu surma. Soolatud vees ulpis räime
pea – silmad pahupidi. Kaseokste ja kummuti
vahel jättis viiul mängimise männipuust tahutud
soolapütis ja mina värisesin valgetes suspedes.

Esimesel vaimul oli õrn ja läbipaistev nahk. Esi-
mesel vaimul oli pehme puudutus ja soojad
huuled. Ta kandis mind kätel ja kabeli taga
savises mullas võttis ta mind enesele. Võttis
mind võõra jumala eest ja kinkis mind tagasi.

Esimesel vaimul oli minu nägu. Neil kõigil oli.

Ja sellest vaikib me isade maa, et ühel puusalt

tulistajal oli tundmus enne nägemust.

Et ühel sajajalgsel vemmalvärsil oli usku

minu loomingusse ja nüüd ta siblib

ringi kaasautorite peanuppudes.

Kirjutaksin armastusest aga sõnu pole veel

leiutatud ja need mis on, jäävad minu

kõrgema kunsti püüdluste jaoks lahjaks.

Kirjutaksin usust, aga lugejaskond usuks,

et hämun kristluse taaka taga ja

püüan nõrgukesi pühast veest.

Sina oled suur kala. Mina olen suurem.

Ja sellest kõneleb sinu silm ja kuuleb sinu suu.

Minu suu laseb heal maitsta hävingul

ja kriitikal ja ajupeerudel, millest tekivad

need tähed ja tasandid siin luules.

Selle luulega tahan siis ennekõike öelda,

et kõigest võib plahvatada, anna ainult tuld

ja pista valgele või valgesse kui vaid ise lubad.

Luba ma nüüd ütlen sulle, kust ma tulen.

Tulen sinu ja tema, enesegi peegeldusest ja

lähen sinna kuhu kõik lähevad, et ikka uueks saada

enne kui lõppeb rahutus hinges, sest rahul 

on väsimuse mekk.

temal on sulle laulda üks laul
ja temal on sulle öelda üks sõna
ja temal võtta su õigus
ja temal saada õigeks

ja valel on lühikesed jalad
valede vagu sureb teeseldud
märtrisurma ja märtrisurmal
on kibe mekk kui ausus on
mõnele tembeldatud õigus

ja temal on selle kohta
vaid kirjutada üks tekst
mida sina nüüd loed

Enne kurvi paremale ja otse paradiisi

kehad ei valeta ja ei valeta pilk
veel ei valeta aeg ja veel jah veel
me igavik

hommikuti hingan sisse su tülpimust
ja õhtuti hingan välja igatsust

keeran rabedaid lehti vilkuva lambi all
ja ei suuda hinge pidada su lõhn
teeb mind metsikuks ja siis jah siis
veel taltsaks oh segadust oh segadust

ja siis veel kuulen su oigeid ja siis jah siis
su salasoove su salasõnu ja salamindki

salasinus kogub tundeid ja tundeid veelgi
enam ja jõud, su valge keha uitmõttes
minu uduleemes laubale uitmõisteks
kõige õndsam su riietusest kõige kaunim
su alastus sest õnnis on olla elus

jah ilus nii ilus oh ilus on sinuga

püüa päeva minuga mu kõige kallim
oh sest kallim oled kõigest ja sinu
südamel on silmad ja need on minu silmad
ja su hinges on soojus ja see on minu soojus
ja su viha ja su äng su armastus ja õhk
sinu kopsust su embus oh seda ja enamgi veel
veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel

ma tulen sinu poole ja sisse ja sisse
siin on su kohv ja prantsuse saiake

ei kirjutata südamest väljapoole
ei lausuta hingest allapoole

öeldakse sõnad ja puudutatakse
huuli millel need sõnad puhkavad
ja edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi
liiguvad

ja liiguvad siis sõrmedki mööda
selga ja rindu ja tähist taevast

keelega kingitakse mõni minut
paradiisiaiast voolates üle
armide ja salapära mis kananahana
varbaotstest kuklani jookseb

ja kõige viimaseks esimeste lausete
seas on:

ma armastan sind

Uustulnuka kulmukaar

Minul oli sõber, nagu paljudel meist. Mõni sõber
kogub tüdrukute püksikuid pärast üheöösuhteid
ja kleebib neid Eesti panga lipule. Mõni sõber
veab näpuga järge kui telekast filmi vaatab ja
subtiitrid all jooksevad. Lihtsalt selleks, et luua
sisemist rahu kui obsessiiv-kompulssiivsus liialt
mõistust järab. Mõni sõber on teiselt planeedilt.

Kõigil meil on need mõned sõbrad, kes ei ole
kellegi moodi. On isemoodi. Minagi olen see
sõber ja küllap oled sinagi. Meie vanemad on
sedasi ja küllap oldi enne neidki. Teadvustamiseks
on vaja jälgijaid ehk järgijaidki. Teadvustamiseks
on ajast abi. Teadvustades kasvab kiitus. Tänan.

Minul oli sõber, kes sündis vapustavate kulmudega.
Need elasid oma elu ja sellele peole polnud teisi
kutsutud. Brežnevi kulmuks hüüti teda. Selle kulmust
kaare all laulis ta omi laule ja venitas viisi. Õrritas
meid raksus käima memmekeste aedades.
Ehitas meiega koos onni Prillimäe võpsikus ja õpetas
suhkrust kommi sulatama. Selline sõber oli meil.
Ja võibolla kindlasti olid ka teil sellised sõbrad.

Märtsikuus küüditati ta külmale maale ja sealt ei
naasnud ta enne vanemate surma juba täiskasvanuna.
Selleks ajaks oli ta meie juures uustulnukas. Kulmud
kehtisid veel isikliku välisvaluutana, kuid aeg oli
meid kõiki vanemaks teinud. Ise aitasime kaasa.

Külmal maal oli ta õppinud selgeks pillimängu
ja võis õrritada nüüd meid meenutama neid vanu
häid aegu. Neid aegu kui sõbrad olid midagi enamat.

Neid aegu kui olime kõik veel siin ilmas uustulnukad.

Tulevastel lastel saab paksu pahandust olema.
Paksud lapsed ja paks õhk. Paks vesi ja paksud
vanemad. Paksud masinad ja paksud unistused.

Ainult metsad ei ole paksud. Ainult metsikult
jooksvad hobused ja pegasused ei ole paksud.
Ainult headusesse uskujad ja sõnakuulmatud
ei ole paksud. Ainult kirjanikud ja luuletajad
ja näitlejad ja tundjad ei ole paksud. Sinagi.

Stseen ühe lapsiku naise üsast, kui imik jätab
koputamata. Sein on ees ja seina taga on järgmine.
Milleks siis veel. Uudised on paksu probleemi
täis, kui viimane sünnitamiskõlbulik keeldub
paksust rahast ja paks sinikrae paksu mustas
ülikonnas mehega peab rämedat vestlust. Räme
on toon ja räme on foon ja räme on paksust
plastikust tool mille küljes paksudelt riigireeturitelt
küüsi rämedalt rebiti. Rämedaks kisub see seina-
tagune stseen, millele laps ei soovi koputada.

Vanem härrasmees võtab uuri ja uurib selle
metallist vardaid. Krimpsutab nina ja põlgab
ära. Rubla kurss on langenud ja dollar nutab
minevikku taga. Viimase tolmutormiga puhuti
viimane vili aia taha ja valitsus keerutab tühja
rämedust oma kodanikele. Paksult räme valitsus,
kelle esivanemate suust kostis rämedat looduse
ja lootuse pilamist. Vanem härrasmees sunnib
sünnitama viimase lapse viimasest sünnitajast.

Pärast maailma viimast sissehingamist tuleb
ka viimane ohe. Viimane äratus enne pikka und.

Tõuskem enne valget ja puhakem

Vara valges juba luhal 

teineteise kolmas silm

ühe mehe valge jumal 

teise mehe näinud ilm

põld see künnab ise takka

savi sööb ja vesi uhub

sadat soola sadat vakka

pisar kastab õhk see puhub

tänast tööd siis homse varna

pärast pidu pillerkaar

homse öö lööb päeva alla

meie elu salapaar

Minu hing on minu jumal ja temal on plaanis
täna sinuga õhtust süüa. Täna irvitavad ööd
meie hingedele. Meie hingame vastu ja juma-
latele omaselt kutsume päevi. Ja mida võtak-
sime me oma päevadega ette? Mässime valge
lina sisse ja paneme tallele. Sõidame unistuste
panipaika ja istutame maha. Kastame igal
jumala päeval ja kasvame koos nendega. Ja ühel
neist päevadest oleme nii palju kasvanud, et
mõistame öösiti ümiseda ja suikuda. Koos, sest
minu hing on minu jumal ja temal on plaanis
sinuga igavesti kasvada. Minu jumalanna.

Meie elus on enamat

Niiskete juustega naine. Punased pruntis huuled ja

tajudeta silmad. Pisarakujulised prillid, mille

klaasidel ohu märk – tume kogu sihtimas. Moment.

Klientuur kuulis rannalt karjatust. Potisoenguga 

mees väänas Fordile 100 sisse ja lahkus sündmuskohalt.
Selle soengu lõikas tema ema taignapotiga, jättis veel
sälgugi sisse. Äravool. Selle soengu all on udukuppel.

Naisel olid niisked juuksed. Nüüdsest punased ja
väsinud. Naine armastas seda meest. Armastas tema
soengut ja vahvust. Armastas ennast natukene rohkem.

Hommikuti äratas raadio 2 ja aatomkell. Ehitajad
kuulasid sakste suvelaule. Ehitajad tellisid õhtuti
viis õlut saekaatrimeestele. Õhtuti mindi koju kui
vedas ja taignarullidelt kuulati virisemist. Pärast
sporti vaadati uudiseid ja nähti potisoenguga meest
ja pisarakujuliste prillidega naist – samu uudiseid
mida nägime mina ja sina. Uudistes oli staatika.

Täna on segasaunas samad uudised aga võõraste
inimeste suust. Mõni nagu sina ja mina räägime
luulest ja mööblidisainist. Mõni nagu sina ja mina
räägime armastusest ja andestusest. Uuest kodust,
mis täitsa meie oma. Meie uudised on elust enesest.

Meie elust.

läbi linna jaheda
hõljuvad silmad ja pulbitsevad südamed

läbi linna jaheda kütavad varjud ahju
ja varjudel on sinu ja minu nägu

läbi linna jaheda
otsivad lapsed end taga

ja ees on sinu ja minu tulevik

tahame laulda laulu või rääkida lugu
aga puudub viis ja puuduvad sõnad

puudub mõte ja puudub idee
puudub põhjus ja puudub tagajärg

siis seisame ja maitseme õhku
katsume püksisäärt ja nihutame kontsa

peatame aega või punume paela
mille otsa riputame sildi tänan

eile polnud veel selliseid mõtteid

Uus tänav ehk vabaduse koefitsient

Vannitoa peegli ees hambaid pestes meenuvad mulle
ärkamise oodid. Hommikul kuulen neid kõige selgemalt.

Tõuse üles. Ringuta. Mine vannituppa. Pese hambaid.

Tõusen üles. Ringutan. Lähen vannituppa. Pesen hambaid.
Ja siis kõige udusemal momendil minu päevast tabab mind
mõistmine. Kes on selle hääle taga? Kes peletab mind eemale
kallimatest ja loob tegude taha võõraid tähendusi? Kes ässitab
mind enese ja omade kallale? Nad tahavad meile halba. Kas sa
siis ei näe, kuidas ta meid vaatab? Jää vait! Jää vait! Jää vait!

Kääpa jõe ääres loputab naisvaimulik ja vägine oma lapsi ja
iseend. Ta libistab soola neljale alustassile ja süütab küünlaid.
Väliköögi õhk muutub raskeks. Kaugusest kostavad helid ja
lõikavad nüri noana end meieni. Ta küsib minu kogust ja ma
vaatan tummfilmi läbi veealuse kaamera. Eemal põletab
patrioot oksi ja ehmub leekide äkilisusest. Blond kallim tõuseb
ja lahkub omadel põhjustel. Mina ärkan aastaid hiljem samal
tunnil ja päike joonistab varje mu näole. Varjud on väljas. Hüvasti.

Pannkoogi hommikutel kuulan ma enda üminat ja tunnen end
hästi. Vastutan mõjutustele allumise eest. Nähtamatud käed meie
ümber ja sees, kuid sellegipoolest lubasin sellel juhtuda ja
umbrohuna me ei hävi. Uskuda pole lihtsam kui olla leitud.

Uued tänavad minu elus toovad uued inimesed ja uued inimesed
on vanade nägudega. Uued inimesed tunnevad ära ja lahkuvad
õigel hetkel. Uued tänavad saavad uued nimed ja uued mälestused.

Uuel tänaval sain uue alguse.

Eile kuulasin ma värve ehk kuidas sisse murda.

Nad puhkasid end rahututel ja tundidel, mil mõni meist
hulguks üksipäini kõledas linnas võis olla murdosa üks-
luisus. Nad ei sobinud koju või tööle või kooli. Nad olid
oma üksinduses koos. Kaitstud eemaldumise vaibaga.

Kella kolmene rong puistas taevasse halli sajajalgse, kui
lapsed selle järel pressitud valuutat hangeldasid. Nad nägid
rongi akendest ja metsast ja kivid klõbisesid mitmendat
põlve sama viisi. Nad nägid kuidas viinamäe tigu oma
kodu otsis. Nad nägid pilvedes kujutlusvõime märtreid.

Nemad soovisid olla ükskõik kes, aga mitte tavaline. Nad
valetavad end eriliseks siin baaris, teadmata oma tõelise
erilisuse määra. Üks kostab naabrile plikast, kes ei luba
olla tõeline. Teine kostab noorest kutist, kes pettis. Valetas
või sugutas. Vahet pole. Petukaubaks jääb see sellegipoolest.

Mõnel on lendav vaip ja taskus paar tabletti. Mõni kogub
rikkust teiste üksindusest. Mõni särab teiste pimeduses, kuid
see sära on üürikene ja kõle. Mõni kommenteerib neid siin.
Mõni lahkub enne avamist ja ei vaata tagasi. Mõni tunneb.

Kodu on seal kus on süda. Kuhu jäi ööde lapselaul ja meelepett?
Vaaruvad tulevased vaaremad ja vaarisad. Sõimerühma artistid.
Värisevate silmadega otsivad ja värisevate sõrmedega kobavad.

Mantraks saavad sünged süngid ja apareivid. Kodubaarid ja 48
tundi magamatust. Nemad valetavad peeglitele ja usuvad need
akendeks. Lukustavad endi ees kõik uksed ja soovivad vabadust.

Nemad murravad välja enne uue kuu loomist ja löövad laineid.
Nemad söövad oma sõnu veel kordi ja kordi, kuid kõhtu täis
ei saa. Ja nemad teavad kõigest kõike, kui vaid leiaksid end.

Siin sa oled, mu kallis. Siin on mu südametunnistuse kõle kants.

Marmortornid kerkivad särama higist ja verest ja kõledatel
kantsidel on fotomälus oluline koht. Nad ärkavad varsti. Äratus.

Siga ja madu

Viskasin end pikali vana sigala katusele. Päike
pistis oma kuldse laka pilvekardina tagant välja
ja hirnus kosmilise hobuse kombel. Ma jõin viina
või õlut. Ei mäletagi. Ma lamasin, kuid meelemürk
mu kehas äratas vere ja kutsus liikuma. Ma sundisin
end lamama. Ärevus kihistas ja mullitas narri kombel.

Minu habe oli pehme ja valge. Minu rind karvutu ja
sündimisest märgiline. Minu Rapla turult ostetud kingad
olid näinud 5x4 aastaaega. Minu süda kutsus mind kaugele.
Minu südames oli miskit veel. Minu südame all. Minu peas
olid hääled. Minu joobumuses oli igatsus. Minus olid vaimud.

Siin sigalas surid meie esivanemad. Siin sigalas sündisid
ridadevahelised pattulangemised. Siin sigalas usuti lihalikku.
Siin keeldus minu isa väljapaistvast verest ja keetis suuri lootusi
parema tuleviku ees. Siin otsustas ta kasvatada mind teisiti. Siin
sigalas otsustas ta minust kuuleka röhitseja teha. Nuumata mind
jõuluks ja keeta mind elusalt. Siin sigala katusel irvitasin ma keedust
keeldudes. Sigadele pärleid peab iga siga ise muretsema või mitte.

Järgmiseks tundsin ma vajadust läheduse järgi. Kui ainult hetkeks
ja siis põlastasin tervet inimkonda ja püüdluste talletatud lootust.
Põlastasin veel lisaks armastust ja ema. Venda ja piigat. Kolme
apelsini ja "Uustulnuka kulmukaart". Jätsin käega kärbsed ajamata.

Veel suutsin ma hetke lamada, kui mürgist sai küte mu loojuvale
kehale. Alguseks sobis rätsepaiste. Alguseks sobis liigeste raksutamine.
Alguseks sobis pestitsiitide vabalt kasvatatud tubakas ja zig-zag. Ökofilter
ja rabedad huuled. Nendel huultel päevitasid süütute ja süüdimatute nais-
olendite suudlused. Nende huultega manasin ma sosistavaid silmi ja
tervitasin kalamehi. Õnge püüda on kergem kui lahti lasta. Kiss-kiss, 
bang-bang. Sellisena nägi välja joobumus sigala katusel seestpoolt välja.

Sellises veidras õndsuses ronisin ma alla ja tuigerdasin. Mu sammudes
kõlas kruus kui detsembrikülm lumi. Mu sammudes kõlas algallikas.
Mu kopsudes oli mälestus õhust, kui mahv mahvi haaval end surmale
parseldasin. Seisin reovee jaama juures ja silmasin seedivat rästikut.
Ma haarasin tal sabast vist ja korraks tõstsin ta kõrgemale tema usutud
väärtustest. Nägin tema silmi ja mind tabas äratundmine. Lahkusime heas
usus ja nüüd kardan ma kõigusoojaseid. Nüüd kardan ma end. Nüüd olen

õnnelik.

Loen kreeka tragöödiaid ja naeran. Loen anekdoote
ja nutan. Loen sõrmi ja unustan.

Kuulan sinu elulugu ja samastan. Kuulan lindude laulu
ja karjun. Kuulan vetevoolu ja kivistun.

Ütle samaväärne teadja. Mis on mu elul siis viga?
Mis kahestab kõik oleva? Mis keeldub ühtsusest?

Ütle teadja. Kuhu jõuab tee? Kust algab see?


Ühte ma sulle ütlen – keeruline keerutaja.
Ära mõtle oma elu raskeks. Ära kuula kurbade laulu.

Ühte ma sulle ütlen. Tagasi jõuame alati.
Teadja ja uskujana. Tagasi jõuame, et olla noor.

Ühte ma sulle ütlen.

13356112017

Teadusel on sinule midagi öelda. Jah, just sinule,
kes sa vabaduses tilgutad vett. Kuivad vihma käes.
Teadus ütleb: Võta end kokku. Usu või ära usu.

Tuhande aasta pärast kõverdavad põlvi tänased
kohtunikud. Tuleriidad võivad tõusta stratosfäärini,
kuid leegid peavad kord kustuma. Tuhat aastat.
Tuhat isiklikku paradiisi ja põrgut oled pidanud
läbi käima. Tuhande usu muutust hingama. Tuhat.

Sa paned oma pea pehmele padjale ja ringutad.
Lagi su kohal varjab tähti ja arvad end kaitsetuks.
Sa keeldud magama jäämast. Mõtted hoiavad
käest kinni ja mängivad ringmängu. Sa ütled oma
kallimale, et mõtted ei lase sul uinuda. Sinu sees
on mõtted – pane nad vaikima. Sulge uks ja aken.

Maga, mu laps, sest muidu magatakse sinu eest.
Nõnda nagu Ahasveeruse ukse ees. Puhka oma
lunastust. Valu on illusioon. Tunne end vabaks.

Maga, mu laps, sest muidu ei ärka sa eales. Ärka-
jatel on tantsuks samm ja sõnaks huul. Ärkajal
on teadusest mälestus ja looduse vaim. Ärka.

Jah, just sinule on see tunne. Palun ja tänan sind.

vesi naeratab sõrmedele villid
kisub ja vehib ja kisab kõriga
ühte rütmi

soomuseline veteisand siputab
sabaga mulle armastust
maade graafika sumbub sünniks
sumbub surmaks

vesi naeratab sõrmedele villid
pilves geelidega juuksed lehvivad
surm naeratab veele vastu

jõudude vahekord on muutunud

Muutes päevi ehk võrdlemisi anonüümne alkohoolik

Ühel kaunil päeval – sedasi võiks alata päris paljud teosed
ja luuletused ja mõni mõte. Mõtteid tegelikult algab meie
peades küllalt sedasi. Algavad nende näruste sõnadega, mis
teostuse asemel lubavad meil loota. Lootus – õbluke nagu
ta on. Mõne peas on nende koletute sõnade asemel vaikus.

Ja võibolla nii olekski õigem.

Reetur pöörab end paranoiasse vangistunult edasi ja tagasi.
Sõbralik käepigistus ja pikk tume käsi lööb noa selja tagant
minu viimaste roiete vahele. Ühel kaunil päeval jään ma ellu.

Ja võibolla ei oleks see õige.

Mõni hetk enne teavuse vahetumist istub minu rinnale üks
dimensioonide vaheline aurav olend. Räägib aga mina ei
kuula või olen unustanud kuulata. Valgetes kitlites reaalsed
ja nahksed tohtrid üritavad mind samuti hoida enda ürikutega
pilatud maailmas. Tunnen sügavat pettumust eksistentsi ees.

Ja võibolla pole sellel kõigel minuga midagi pistmist.
Võibolla, et on kõik.

Taastumisravi viib mind enesesalgamiseni ja ühel endiste
sõprade korraldatud peol näitan ma välja enda pessimismi
ühe varasel kevadel sündinud viiendat eluaega avarduva
suhtes. Tema näos puudus ilme. Tema kehast on jäänud
vari, kuid sellegipoolest ei pööra ma tähelepanu. Ühel kaunil 
päeval võtan ma ta naiseks ühes teises reaalsuses. Siin mitte.

Ja võibolla kahetseb ta midagi enamat.

Kodus loen ma raamatuid ja ilma  otsimata leian seoseid
enda eludega. Tänaval näen samadel päevadel ja samades
riites inimesi tegemas samu asju. Elu oleks nagu pidevas
ketramises. Pidev kordus aga igal korral midagi erinevalt.
Nad ütlevad, et ma sain kannatada ja traumadel on kombeks
luua segadust. Probleem pole segaduses. Probleem on selguses.

Ja võibolla polegi probleemi.

Keegi valges kitlis mees otsustab öelda mulle hierarhia ja mina
vastan kodu. Tema ütleb hull, mina ütlen tõde. Tema ütleb armastus,
mina ütlen tänulikkus. Tema ütleb ema ja mina ütlen sinu. Igatsen
ühte lonksu, kuid ta ütleb, et olen maagiline. Naine ütleb et olen
jumalus. Alkohol on tuimestav ja kobrutajate pisarakiskuja.

Ja võibolla tahan ma tahtmatult nutta.

Vahel seltskonnas tunnen ma end filmis olevat
ja pean nii mõnelgi korral pöörama pea poole
vestluse ajal, et öelda jälgijale no pun intended
või ma valetasin või true story (wink, wink).

Mõni üsinduse hetk kisub niivõrd külmaks, et
teen midagi sellist mis isegi mulle endale häbi
tekitab. Teen mõne liigutuse või ütlen midagi.
Mõni kord olen ma üksinduse jaoks talumatu.

Siis jällegi leian ma end võõrast situatsioonist,
need millega kohanemine tekitab õrna stressi.
Just sellist mis südamele sooja pakub. Just
midagi sellist, mis treeniks minu olemise lihast.

Just midagi sellist mis tooks mind koju. Koju.

Maiselt ehk liha suretamine

Tänan teid lugupidamatu suhtumise eest. Võlts-
moraliseerijad ja uhkuseta eelarvajad. Kõndides
kasvab kilomeeter. Nuttes kasvab vaim ja langedes
kasvab kolm pisikest nähtamatut sündmust. Pidu.

Esimene – lunastus. Hetk enne tulist vaidlust
hea ja kurja dihhotoomia. Metatees ja sülekoer
sinu aulise daami keisrilõikel. Minu austus.

Teine – taassünd. Hetk enne ärkamist ja jõudude
vahekord on muutunud talutavaks. Tolerantsus
pole mõistmine ja sinu suletud pagasil lebab usk.

Kolmas – leppimine. Siit edasi tuleb midagi veel
ja veel ja korduses voolame sisse ja välja ja sisse
ja välja, sest tere tulemast inimene – Jumal.

Tere tulemast taevasesse kuningriiki. Palun edasi.

Korrektne korrelatsioon

pingutuseta võimaldab lapselik leidur end luua
pingutuseta pingutab mutreid ja polte lavatööline
ja nende naised
iha ja viha
tuli ja jää

sõnum kerkis mööda varbaid ja põlvi
ja kubet ja naba ja rindu ja kaela ja suud
ja nina ja silmi ja juukseid

jõudes vaikusesse

täiskasvatamatu ärkas lesena ja suri homme
täiskasvamatu seisis 27ndal oktoobril
lörtsis ja keeldus hingamast

sõnum langes üle pea ja sulas varvasteni

jõudes põrmu

jõgi voolas voolule vastu
seisis hetkeks ja voolas edasi

paneelmajade sügavikus vangistub nahaline
paneelmajade sügavikus

pimedus
pimedus

bass kostab illusioonist
üksik kivi hõõrub üksikut kivi
närv läks mustaks

illusioonist uskus täiskasvamatu end
illusioonist lugesid sa luuletust

nüüd ava silmad
nüüd ava silmad

illusioonist

Märgi mind turvaliseks

kell on märgid ja jada
soovunelm tantsulise sammuga
kell on vallutatud valu ja rõõm
enne sügavat und

märgi mind turvaliseks
suur märkimatu märkamatu
imeline tõus ja mõõn
tõmbejõud

märgi mind ellu

Klaasipuhuja õnn

toredatel klaasikarvakestel on soe
lausa kuum pikutada kellegi rakkudel
lausa uskumatult tõsine on lahutatud
klaasipuhuja kelle õhk on hingatud aastaid
enne tema sündi
ja aastaid pärast

keerutades ehib ta toruste suudlustega
vaase ja laekaid ja lampe

ja õhk on viimane asi millest ta mõtleb
enne tööd
ja pärast tööd

armastus ei ole tüli tema sammus
tema üksindusel pole veel nime
ja armastus on kaheks lahutatud
enne kokkujooksu
ja pärast

armastus on lapsekingades
ja lapsed on tõsiduse vaenlased

vaenlaseks saab veel elugi
kui kallis klaasipuhuja ei leia
seda haaret
enne und
ja pärast

unes näeb ta lehti langemas sinu õlgadele
ja ta küsib eneselt
kes kirjutab minust luuletust
kes kujutab mind ette

palun anna mulle õnnelik lõpp
kallis luuletaja
enne seda
ja pärast

Pühi silmad ja vaata

Valu paneb kanad ja luuletajad kaagutama.

– Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra



Päevade ja öödeta lagendikul pikutab visadus
ja igatseb tundmist, sest tundmisel olla vajaduse
valu, millest nõnda palju on kõneldud.

Millest on lauldud laule ja kirjutatud jutte.
Millest on nutnud sõbrad ja nutnud vanemad.

Päevade ja öödeta lagendikul pikutab luuletaja.

Kolm saart enne unustuste merd

Üksnes see, kes teab kuhu ta sõidab, teab ka, 
milline tuul on talle paras ja päri.

– Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra.




Plaanimata sõidavad merele rändajad ja tormis
kisuvad endilt seljast varasemad kaltsud,
et vastu võtta pakutav puhastus.

Esimesel rannal kohtavad nad nälgivaid
nädalapäevi ja varje, kellele pakutud almustest
jääb ikka väheks, sest kuidas rahuldada
pidevat nälga.

Teisel rannal kohtavad nad esivanemaid
ja näevad nende traditsioonide määndust,
sest iganenud rütm on parem kui muutus.

Muutus on kogeleja laul ja kokutaja õhk.

Kolmandal rannal kohtavad nad üksindust
ja ööbivad seal.

Sinna jätavad nad enda kehad ja tõusevad
unustuste merele.

Plaanimata said nende plaanid täidetud.

Narri kiitus on targa laim

Parem narr olla omal käel, kui tark teiste hääksarvamise järgi.

– Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra



Täiuslikkus on vaataja õigustus ja pimeda õndsus,
sest näitleja laval võib mängida ennast
ja siiski läbi kukkuda.

Kahtlejale saab osaks lõpetamata lugu, kui algus
on hinnang ja tõsine tõestab end narri mõnituseks.

Külmas jäätuvad ka viljakamad maad ja soolasemad mered.

Häbis tunneb kahetseja inimese sundi olla vähem
ja tasub piinaga kostitajale palveid:

Püha Isa, kes sa oled taevas.

Ennast kiitmast ta ei väsi, arvates et  kiidab loojat.

Üksinduses kuuldakse ainult ennast.

Võõrad ehk kõlblusest ja kaugemale

"Ühe üksindus on haige põgenemine; teise üksindus
on põgenemine haigete eest."

– Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra

Sõbrad tuttavadki võivad vigades ennustada võitu.
Võivad kõik kelle hing on laialipillamata ja õnnis,
sest õndsaile saab osaks pilvepiir ja tähesära.

Südamega silmajad naeratavad läbi pisarate, kuid
nemadki teavad rohkemat.
Et kodu on nende sõnas ja vastutulija – hämmastunu,
laseb hea maitsta ühel hetkel teise sees.

Et tusastele jääb kahetsus ja meelepete.
Jääb vaikimisest kostmine rääkijate vihaks,
sest nemad on julgusest nõretavad ja armastusest
pakatavad.

Tõsiseks kasvavad kõik, kes lubadusi andnud teistele.
Kurvaks – need kes usuvad.

Valetaja jääb siin üksikuks, sest oma üksinduses
näeb ta tõde ja vannub truudust oma väiklusele.
Kinnisilmi kolab ta öiseid radu ja otsib kannatajaid,
kelle põlguses supelda.
Kinnisilmi laulab ta oma laulu, kuid hääl kostab
nägijaist mööda.

Ja lapsemeelne tasa kaaluja võidab enese kui
vahvusega jätab täitmata kõik võõraste käsud.
Tundmata tundmused.

Võõrad – kõik peale tema.

Turmata surmata ehk sõnade vägi

Pole tarvis teistele pähe astuda sest nad võivad alt minna.

Kohtasin üht vana, kuid muidu kobedat memme, kes laulis
mulle need sõnad, kui astusin temast mööda kibeda kiiruga.
Esiti arvasin, et mõtles kivikesi mu talla all, mis lõbusasti
krõbisesid. Peatusin ja jäin vaatama seda päevavarast, kes
suutis mind peatada minu igavesel teel. Tema nägu oli vana
ja vanad olid ta ihuliikmed. Käsi toetas ta põlvedele, ise
istus rätsepistes. Mõtlesin temaga tulist vestlust pidada.

Sa mõtled liiga palju.

Kostis ta nagu teades, et panen kunagi kõik selle kirja. Veel
mõtlesin ta panna oma sõnu sööma.

Mis sa arvad kuidas need sõnad muidu mu seest välja pääsesid,
enne oli vaja neid süüa.

(Häbematu krants julgeb pilduda isanda suunas oma väänatud
sõnu. Mina kes ma mägesid merede taha tassisin ja mina kes
ma surnuid äratasin. Mina kes ma teen mida tahan. Tahtmata.)

Sedasi pidasin ma end üleval, kui allpool asujad eirasid minu
kõrgust. Naljakas petetud karvaga minevikuloom, kelle ainumas
lohutus oli kõrkus. Memmekese nõrkus pani mind imestama
ja mõtlesin talle väljakutse pakkuda minu kõnetamise eest.

(Memmeke kallike, võta üks kivi teise seest ja viska mind
sellega.) Teades, et võimatu ülesande olin andnud.

Kuhu on jäänud su armsamad? Kas neid tead ja mäletad?

Mulle meenusid mu kallimad, kelle hingamisi ma olin kuulanud
ja kellele pühendasin kogu oma lihaliku iha. Meenusid nende
seljad kui nad lahkusid minu häbematuse tõttu ja meenus mu
kurbus. Mõistsin, et memm oli täitnud ülesande, kui võttis
minu kehast südame ja viskas mind sellega. Nägin kõike nõnda
selgelt. Langetasin pea ja tassisin mäed tagasi koju. Laulsin
surnud igavesse unne. Ise sõin oma sõnu ja kiitsin takka.

Armastusel on mitu nägu.

Nägin jahmatavat nägemust: Mees mustas ja mees
valges seisid vastamisi. Ise vennad. Ühe näol
kaval naeratus ja teisel suunurgad allapoole. Taustal
kõmises äike ja ristidel rippusid valged mehed
ja naised. Kolmapäevaks vaikis maa ja ilm. Lapsed
ilmusid välja ja laulsid ja tantsisid. Tuhast kerkisid
esimesed võrsed enne päikest ja kuud. Pühapäevaks
sõi kosmiline madu kõik loodu ja kiitis takka eilset.

või et pimedusest tuleb sinu kõrgeklassiline naeratus
ja sammudel puudub kaja et võiksid silitada
oma hõbedase teraga minu osakesi

või et valguse oled sa unustanud
siiski näen sind salaja päikest endale krabamas
ja kõrbele laulad sa ülistuslaule

nõnda nagu iidsed teadjad lahkusid enda elust
et võita sisemiste kodade valvurid
nõnda lahkud sinagi minu juurest
ja homme tõusevad tähed üle minu ja sinu

homme tõusevad surnud ja paluvad keeldujaid
homme tõuseb päike
homme tõuseb kuu

aga täna unistab meist üks kõrgem jõud

armastan
armastan
armastan

Hommikujutud

Armastus kõneles mulle kui olin noor.
Me suutsime teadmatus teadlikkuses võita
teineteise südamed ja vaim naeratas
ja naeratas laps ja naeratasid sinagi.

Nüüd peletab maailm oma teeseldud iha
ja vihaga meid enestest, kui küsib hinge hinda
kõrgemal tasandil mäletamatu sünni eest.

Küsib verd ja higi oma tegude süütuks
tunnistamiseks.
Kuid armastus on temaski seal kuhu vaadata
ei söenda ja kuhu mõni pilk ei küündi.
Seal kus astub tõe tald ja linnuna puhkab
enda tiiva all üks endine.

Üks esimeste seast, kelle väsimus on võtnud
isu olla armastatud.
Kelle ärkamisele on alustatud nime andmist.

Ja tähti on nõnda palju.

Armastus kõneles mulle kui olin noor.
Kõneles meie keeles meie maailmast
ja muutuste muredeta embamisest.

Kõneles minust ja sinust – igavestest.

Oma korduses kordumatu

Põnevusest võis lahvatada kustunud leek
mõne muiduteadja südames, kui tal jaguks
ruumi rinnus.
Kui tal jaguks ruumi enesele eneses ja ainult
paar tunnet tõest hoolijatele.

Ei, mitte uudishimulikele.
Ei, mitte kindlameelsetele.

Vaid tõelisest tõest hoolijale, kes on end
lubanud kanda seda risti ja kes ei hoolinud
puhkusest, ei unestki.

Vaid nõnda võib muiduteadjast sündida
teadja.
Kui korraks astuda tagasi, mitte hirmust,
mitte kõrkusest, vaid, et võtta hoogu.

Ja hooga söösta läbi tundmuste tulise seina.
Läbi varjude vankumatult vanduda truudust enesele.

Sest kõigele lisaks saab teadjast ju kord veel looja.
Ja loojaks oled sina.

Stop on liikumise algus

Ühele tänasele on kõlanud kell ja väikeste
murede pidev surve, kuid survele saab
vastu ainult surve.

Ühel tänasel on homse ja eilse vahel
keeruline ehitada enda kuju, kui hetke ainumast kantsi.
Kui kõrguvate uskumuste saledat palki, mille
najal võib inimkonna talveunest ärganud karu
end sügada.

Mille külge seotakse patuta priiskavad ja mõnuta oigavad.
Mille peale kraabitakse armastuseta armastajate
nimetähed, mis kattuvad teiste sarnastega.
Millel põletatakse kõik kõrgema vaimu edevamad
võrdkujud.

Maagilisel tunnil keeratakse tänane üle võlli
ja panustatakse talle kõik tegemata ja tehtud teod,
sest teisi süüdistada on alati kergem ja vastutus
on pidevate päralt.

Vastusteta vastutus nõuab enneaegseid küsimusi
kui kõige kallimaid lihvimata pärleid
sügavikest mille nimesid ei suuda välja öelda
ka kõige jumalakartmatum.

Kartmatute päralt võib olla maine kui arale
saab osaks ajatus, sest arg on hinnanguga vaene
ja kõigest väsinud kartmatu.

Tänasel on üks ainumas kohustus enda ees –
olla siin, olla täna, olla hetkes.

Üks paganate lugu

Ja tahtjast tahetu võis vanduda veel teisegi palve.
Et kõigest inimeseks tahtis ta end luua ja öelda:
Loojale on kallim enese loodu.

Kuid see on teada, et enese loodu on liiga enda nägu
ja et peegleid peab purustama, sest jumal ei armasta edevust.

Ja armastamata jätab ta teisigi asju.
Mõtteid ja tuliseid vestlusi ja kahetsust ja piitsahoope
enesele.

Armastamata jätab ta enese, kui mõistab endal märgata
varju, sest liiga valguse himuraks on ta muutunud.
Liiga ülesündinud ja vahvuseta on tema teod ja tahted,
kui õilsad ütlevad, et täpselt meie moodi.

Valede vaim on end üle söönud ja üle joonud.
Tema raskus on taagaks kõigil vaevaiharatel
ja vaevata kiidavad nad enda mandumist.
Kiidavad enda maisust ja vabandavat silmapilku.

Ja lunastajaks saab looder, kelle ainus taju on olla olemas,
sest mälestus ja mälestamine on tema priius.
Ja tema kasukast sünnib soojus ja lillevaibast pärg
sellele kes ajast moonutatuna ei jaga almust allaandmisega.
Kes loojale on purustamatu, sest olemine ei küsi
loomise hinda.

Ei küsi tänu.

Nimepäev

Igapäeva kalliskivid säravad ja krõbisevad, kui sean

samme sinu poole. Mõnes kohas on veel päikesest 

sulanud pigilompe. Mõnes kohas on aja ja ruumi

jäljed, kus tunnen endiste lihalike lõhna ja varjan

end nende hindavate pilkude eest. Mõnes kohas

on mõni enda algatatud mõte, mille pealkirja ma

iga sammuga muudan: Igatsusest. Armastusest.

Milleeniumi pophittidele vastu seistes, kuid meelsasti

ümisedes seisan ma sillal või silla all ja ootan sind.

Sa lubasid tulla. Lubaksid sa endal tulla ka voodis,

kus minul see liigagi hästi välja tuleb. Senikaua

võtan ma viimast oma apollolikust jakist ja teeseldud

igavusest võtan kaabu peast. Märkan temas midagi uut –

rohelised niidid. Emajõgi tunneb sarnasust. Mäletab.

Siinsamas kirjutasin ma enne sinuga tutvumist need

luuletused, kus selgeltnägija täpsusega sind kirjeldasin.

Mõtlen üle ja alt ja pealt ja läbi. Tean ei peaks, kuid 

siiski, et ehk kirjutasin sind valmis või nägin sind 

vaimusilmas. Näen sind liginemas. Vaimudeta silmas.

Pühid puhtaks mu peata oleku ja räägid koolist. Küsid

mida süüa teha õhtul. Räägid veel midagi, aga raske on 

kuulata, sest naudin meie hingede siidiseid puudutusi.

Naudin su kõnnakut. Muudan vaatenurka iga paarisaja

meetri tagant. Kolmes dimensioonis võin sind neljanda

mustriks luua ja hiljem trükki lasta. Viiendale seltsi.

Kodus võtame me end alasti, sest tõde on kaunis 

ja tõele antakse nimi: Armastan sind. Armastan.

Ja ma tean, et võime eksida, kui kõik ütlevad,
et oleme nagu nemad.
Ja ma tean sellest olenemata oleme teistest
enamad.

Sa liigutasid mind ühest nurgast teise,
kui lõid ruumi ja ma ei uskunud aega.
Sa kükitasid aastaid nahast kestas.

Palun tõuse üles ja astu välja.

Ma tahan näha sind.
Ma tean kuhu on maetud meie
eripärasused ja vanad kohtumised.

Täna mu kallis näevad meid teised.

Dee on vaikne

Tulevikus pole meil mõtet ja veendumustest
sünnivad kõige jaburamad valed.

Tuliste tekstide mõjutustes vean näpuga
järge ja komistan sinu punktide otsa.

Lastele jätan ma need vaevumärgatavad
lõunauinakud, kus segasin nende lärmi.

Vanas vaikuses puhun silmadesse luulelist
tunnet ja sa kohkud. Kunagi mitte.

Soojas laenatud kallistuses tunnen end
igatsetult vangistatuna. Võtan sellest viimast.

Maja, mille me usume endale saab muuseumiks
pärast vereta liini lõppu ja meist saab kips.

Tuleks tähtedelt seda endist hõbejast tolmu
ja oleks neid aromaatseid suudlusi. Ihkav ja noor.

Tuleks koorumine varem kui nukkumine, et
paasapühad ei lahutaks mind kodust.

Sünniks ma taaskord su kallimaks enne vanemlikku
heidutust, millega me üksteist nuhtlesime.

Sünniks ma su paadimeheks ja kahe kopka eest
sõuaksime allavoolu. Aerud üle parda.

Kallis, mu kallis Jupiteri tütar – Varivalge,
põgene minuga aegade lõppu.

Silikoon unenägudes ja mõne üksiku higist
pärlendaval laubal näen end suud liigutamas.
Ühel halval päeval andud emotsioonide tõttu
võtmesõnaks ja avad põrguväravad. Ja taeva
ehitad kõigest, mis veel su hingest alles. Mina
maigutan endiselt suud, kui sa karjud ja süüdistad
mind maistes probleemides. Aga olen kaugel,
kaugel. Mu kallis. Alfa ja Oomega. Aeglasel
viisil keerlev ja pöörlev essents: Valgelt sinakas
puu ja hallikas must juurtega seotud. Balanss.

Tule kaasa ja sa näed.Tule kaasa ja sa näed.

/

Mulle pole kunagi meeldinud kevad. Kui kõik

muutub nii jõlekaunis roheliseks. Kõik mahlad

voolavad elusolendites ja olenditesse. Kõik laulab

ja kisab armastusest ja armastuse järele. Mehed 

on nagu hundid metsas. Lõrisevad linnalagendikel

ja uluvad täiskuu poole. Karjas aetakse naisi nurka.

Mulle pole kunagi meeldinud talv. Kui kõik on nii
jaburalt valge ja kõikjal on jõulumeloodiad ja
veriste vorstide särin. Kui süüakse üle ja juuakse
peale. Ähmaste laste kolonnid täidavad tänavaid
ja hoolimisele on antud kupüüridega väärtus. Kui
ennast ja teisi vihkavad sugulased tulevad kokku,
et arutada kes on surnud ja kes kellega magab.

Mulle pole kunagi meeldinud suvi. Kui kõik arvavad,
et just nemad peavad saama puhkust ja libistavad
kalleid kokteile vete ääres. Lagastavad ja laulavad
ja otsivad varju päikese ja enese eest. Kui kõik on
justkui aegluubis ja veidras hämus. Päikeseloojangud
lausa nõuavad melanhooliat ja naised ei leia riideid.

Mulle pole kunagi meeldinud sügis. Kui kõik vihmad
on otsustanud korraga alla sadada ja selg kisendab
puudutuste järele. Kui armastajad tahavad sõpradeks
jääda, sest koolijütsi ametiga käib kaasas vabameelsus
ja üldine ringi aelemine. Kui nullklaasidega hipsterplikad
oma püksid nabani rebivad ja terve linn jailbaitide
kaamlivarbaid täis on. Kui kõik otsivad seda mis on leitud.

Minule meeldib tõde ja tõelisus. Kui aastaajatuses võib
inimene tõusta üles äratuseta ja kiita end väikeste
asjade eest. Kui võib armastada ilma lootuste, ootuste,
soovide ja hinnanguteta. Minule meeldib naine inimesena
ja mees inimesena. Minule meeldib piiritu ja elav.
Meeldib kehaga olla üksteisele panustavas suhtes.
Meeldib hingede tants ja naer. Meeldib mänglev kergus.

ütle jumalanna – oma koja vaikne valvur
ütle täiest kõrist ja mulle mõistetavas
muistses keeles

ära vaata neid lendlevaid udemeid
päikesepaistes
ära kuula vaikust

sealt oleme sündinud
ja sinna me sureme

aga täna
ütle jumalanna – oma koja vaikne valvur
ütle täiest kõrist ja mulle mõistetavas
muistses keeles

et sa armastad mind

suru surelikule mõni põrunud hetk
mille väärtuse manab ta ise
riputa õhku kõik poolikud arvamised
ja vaata teda sirutumas
sõlmi lepped ja anna ajatuid lubadusi –
igavik ja need teised
löö kella paadimees
kui ta tuleb

inimene tähtedelt

Laenatud elud ehk vahetus

Ma ei saanud aru sinu ninakrimpsutusest, kui olin
asetanud söögikoti põrandale. Hiljem mõistsin,
kuulates sind, et vanemad olid selle gastronoomilise
mustri sinu sisse peksnud. Tänan jumalat, et
viitsisin end sinu pärast muuta. Nüüd tagant järgi
ei suuda ma andestada endale neid pisikesi
naerukurrukesi ja sumedaid õhtuid, kus õrnuse
ja raevu seguselt me endid higi ja verega määrisime.

Tänaseks päevaks olen asetanud ja tõstnud kõik
enda kallimate toidukotid põrandast kõrgemale,
samal ajal sinu kristalselt säravaid silmi nähes.
Samal ajal sinu oigeid kuuldes ja südame all
seda pitsitust. Samal ajal kaheldes tõe väärtust
ja vale valskust. Mõnel korral me eksime ja
mõnel korral me lausa naudime seda, kuni
mõni pihtimus meid jälle tolmustele kõnniteedele
saadab. Mõni pihtimus meid tagasi kokku viib.

Tere ja head aega oleks mõttekas kõrisse jätta.
Luksatused mõne tiivaripsutaja sukkade vahele,
aga sinule pakun ma tuhandeid päikeseid läbiva
pilgu ja determineeritud hmmm'i. Tänan sind
kallistusega. Tunnen sinu vanusega väsinud rindu
ja märkan sind õlgadest hoides, et oled siiani
nõnda vähe naeratanud. Kus on sinu kanajalad.

Me vahetame viisakusi. Me istume üksteisest
küllalt eemal ja küllalt lähedal, et näidata
alateadvusele, et ihaldame endiselt neid õrnu
puudutusi ja laelamp toob päeva meie õhtusse.

Meie päev kestab hommikuni ja tunnen end kodus
olevana, isegi kui oleme läinud jõe äärde jalutama
ja kuulanud ritsikate öösonaati. Minu südames
on orkester ja dirigendiks oled sina. Sina kes sa
riivad mu kätt ja väidad endal olevat keskkõrva
kahjustuse, mille tõttu koperdad ja tuigud. Sa
muutud tõeks. Sa laulad mõnda ammu unund laulu.
Su hääl tõstab mind maa ja taeva vahele. Sa elad.

Köögilaual on pakk suitsu ja Cricket'i tulemasin.
Laelamp on kustu. Kätte hakkab jõudma õhtu.
Kuid endiselt jalutan seal nimeta jõe ääres. Ja endiselt
tunnen ma sinu lõhna. Sinu puudutusi. Lepin usuga,
et kusagil on mõni teine versioon minust, kelle
elu kaja ma eile öösel tajusin. Kelle armastust ma laenasin.

Punutud sinule

Veel mõned hetked tagasi vaatasin ma kaugele
ja nägin kõike nii lähedalt. Sellest hoolimata
valetasin ma end pimedaks ja nõudsin vastuseid
tühjuselt. Miks? Kellega? Kuidas? Millal?

Kustunud truuduse mälestus on tumedam
enne ja pärast selgust võib kahetsus olla igavik.
Kodu ilmus läbi mõistukõnetuse ja hulk paradiise
sai endale aia ümber roosipõõsastest. Sirge seljaga.

Lehed on hakanud jälle langema ja kõik eelnev
on mõnele liiga keeruliselt lihtne. Tõlkes võib kosta,
et kuum mõte on loonud meist orjad ja isand dirigent
veab läbi õhu meie elude meloodiat. Trummid ja trompet.

Pole saladus, et poisikesest on saanud mees ja turul
pole näha ühtegi looriga naist. Metsas istuvad pärgade-
punujad ja itkevad. Kuhu jäi luuletaja hing, et läbi 
varju punub lauseid kurbuse mask? Kuhu jäi hing?

Täna võib näha iga mehe taevas tungalt. Põleb ta
tuhande kaotatud armastuse leegiga. Põleb ta tuhat
igavikku. Kõik mis kadunud on alati leitud. Kõik.

4433092017 ehk minevik

Kell 4:23 vaatan enda nahast pintsakut ja soovin

olla usklik. Raskelt kergeks saada on alati valusam.

Sinu magav keha oigab hingetusest. Aita mind palun.

Aga see on teine viis meie leidmiseks. Pressin nii 

tugevalt, et pööran või keeran ja usun armastus

leiab alati tee. Heledate viiside anumises tean nüüd 

paremini meie osakeste põrkumist. Igavene defineerija.

Oleme unustuses ja iga hommik teame pattude lakkamatut

sõda. Vajuta pitser mu vaimust vägistatud suule. Hetk.

Valikutes võimutseb ahnuse kole. Võimutseb võlutud

elevuse valelikkus ja sinu tuhmunud torukübar.

Peegelpõrandal silmatakse minevikku, kuid sellest

hoolimata meenutad sa meid. Kus oled sa nüüd. Palun.

Valedes võime uskuda paljutahulist loojat ja petjate

võrku. Ustel jagatud suudlusi ja igatsuse peegeldust.

Kuidas sinagi end sinna tõid. Andumiseta võib ANDUja

röövida su hinge ja elamise maagia võib kustuda. Hüvasti.

Head und.

kuhu kadus sinu kallistuse soojus ja mõnulev kergus
kuhu viskus ohverduse tuhk
kuhu keelas vaadata masenduse tappev teravus
kuhu uskus sinu ihade vahe tera
kuhu uhtus armastuse soolane laine
kuhu vahtis igatsuses nutja
kuhu peitis end mineviku tuline torm

ja siin me oleme enestest vanemad
ja siin me leiame enestes üksteist

harjumises kohaneb hing suletud silmadega
harjumises kohaneb hing vabandustega

libises käest viimase naise silitus
libises käest kaotuse kibe valu

siin seisab äratatu
siin seisab arganu

kaunist päeva

keegi ei ole süüdi kui kõik on süüdi
isekuses imetati armumisega nõrganärviliste ihasid
igatsuses pesti kadunute tundelisust

keegi ei ole süüdi kui kõik on süüdi – armastuses

andestusel on räpase pesuvee puhastusvägi –
vaesele allikavesi

armastajatelt koguti verd veel viimast korda
kui lubamine oli palumata viisakas
ja keegi polnud süüdi
kui tundele anti mälestuse mask

tere vana sõber – ihas surev veatu elaja
tere vana sõber – alustame uuesti

sellel mehel olid prillid ja üleolev suhtumine
ja usk mille piiridest ei teatud

sellel naisel olid suhted ja üleolevad prillid
ja piirid millel puudus usk

ja tagatipuks olid need kaks veel koos
kuni targemad said lollideks
ja lollidest said targad

tervist vanad ja noored armastajad
siin me oleme hetke lõpus
igaviku alguses

ja siin on meie valikute särav lõpp

LiDi

Kunagi pole olnud juukseid nii heledaid
juukseid nii siniseid
kunagi pole olnud selliseid inimestest enamaid
sama aja eitajad millele väärtusetud annavad väärtuse
kuidas hinge kaunidus peitub valeliku tarkuse taha
ja väga sarnane luuletaja palve elamiseks
ja suremiseks

kõik jalad kaela ümber ja suudlused võltsilt keelatud kohtades
sama hinge mitmistunud füüsilised manifestatsioonid
sama tule erinev leek
sama valguse süüdistav pimedus
sama pimeduse armastav valgus

ühe loo mitu algust

pikkade roheliste koridoride varjus sünnivad ja surevad
vaikivate suitsetajate lootused enne ootust ja ärevust

kunagi pole olnud puudutusi nii pehmeid ja ihasid
need õrnad ja karmid ööd mõnulevad meie mineviku patjadel
ja kunagi pole olnud nii piirituid enesepiiritlejaid
kelle valguses võib isegi poeet uskuda end imeliseks
kelle sõnades võib leida end üksik rändaja
kelle südames võib saavutada iseseisvuse

kunagi pole olnud juukseid nii heledaid
juukseid nii siniseid

hingi nii valgeid.

Maagia

Võlur ütles mulle, et olen vana ja nooreks
saan vananedes.

Mõistmatuks jäi tema mõistukõne.

Salaja ja päripäeva keeras ja pööras mu elu.
Sinu sukapaelade vahele peitsin oma süütuse
ja tundsin end vanemana.
Sinu juuste sisse peitsin oma pisaraid ja keelasin
endale võõrast kodusoojust.

Ma tean see võlur olid sina ja olin mina.
See võlur naeratas ja tegi mulle pai.

Sureva rahva seas märkasin sädelust
ja see olid sina.
Võlusid mind ja ennustus sai tõeks.

Elupuu kasvab meie õuel ja iga kevad
tantsib ta tuule ja vihmaga meie elu.

Võlur peitis end meie metsa
ja ükskord võtab ta meie lapsed,
et lausuda neile ennustusi meie ajatusest.

Ja ühel ilusal päeval võtab ta öö
endale kaasaks, sest igavikul on vaja loojaid.

Ja ühel päeval võtab ta meid enda varrukast
teistele näitamiseks.

Oleme maagia.

Kui sa küsisid juurde – kas pakuti?
Kui sa leppisid vähemaga – kas lepiti sinuga?
Kui sa vihkasid armastajaid – kas sind armastati?
Kui sa keelasid elu – kas elasid?
Kui sa võlusid nõrgameelseid – kas olid nõrk?
Kui sa sundisid end meeletusteks – kas oli meelega?
Kui sa mõrvasid unistused – kas mõrvati sind?
Kui sa unustasid end – kas igatsesid?
Kui sa mõtlesid – kas olid mõte?
Kui sa hoolisid – kas hooliti sinust?
Kui sa valetasid teistele – kas valetasid endale?
Kui sa olid loojaks – kas olid hävitajaks?
Kui sa uskusid – kas olid usutav?
Kui sa sündisid – kas surid?
Kui sa surid – kas sündisid?

Uus vana maailm

see uus vana maailm pole valmis
sajad tuhanded ja enamgi otsib
reaalsusel puudub tunnetus
kõigume olemise ja oletuse vahel
vaatame tühjusesse ja tühjus vaatab vastu

solvatud vabandavad solvajate ees
keelatud viljad maitsevad halvasti
lubatud valud tõstavad kõrgemale roomavaid
tähti täis taevas meelitab merd
külaline lahkub koos võõrustajatega

see uus vana maailm pole valmis
arglikud sõnade seadjad kohkuvad valguse ees
armastajad kohtuvad alasti kehades
kuu kergitab pilveloori ja süüdistab isekust
hetk imbub läbi hingede

see uus vana maailm on nüüd valmis

pärast kümnendat võin lubada ärevusel jalgadele
sundliigutusi manada ja kurbusel muutuda
õhtu parimaks sõbraks

enne viiendat kolisin endast eemale
sest järgmiseks päevaks on vaja korda seada
kahetsuste pehme ase ja võita sinu usaldus.

enne esimest teadsin juba kõike

pärast viimast lõin end risti ja lunastasin end

Kõrgemale ei kustu alumine iha

Ole siis kustunud ja ma vaikin, sest enne kõike
endist olin tänase päeva vari.

Pimeduses on mõnelgi raske ja saladustel
puudub kaitsev valgus, kuid siiski
ole kustunud ja ma vaikin, sest enne kõike
endist olin tänase päeva vari.

Kuumadel hommikutel sulame ühte
ja detsember igatseb jahedust,
sest jumal – sepistaja,
lubas kõigel juhtuda ainult korra.

Veres peesitab mürk meie igatsuste
salajase päikese all ja kõneleb
öösiti oma libedaid sõnu, kuid sellegipoolest
ole siis kustunud.

Valetajate sõnumid närbuvad enne meie aega
ja meie astume välja varjust, sest enne kõike
endist oleme valmis enamaks.

oled liiga kaunis et vallatleda hävitajatega
oled liiga suvine et õrritada talve
oled maitsekam kui rahuldatud isud
oled tuhat ja tuline enne meie aega
oled bioloogia ja geograafia või valgusaasta
oled tasa ja targu kui kiirus ei lase uinuda
oled au ja uhkus kui midagi muud pole järel
oled tõsine ja vait sest inimesel puudub rahu
oled külm ja kalk kui tänasest ei saa homset
oled rahu ja vaikus ja pimedale nähtamatu sära

ise oled

eile riputasid sa pesemata linu nöörile
ja panid mind uskuma nende puhtuses

ja täna väidad sa end olevat enamus

kui kõveraks on jäänud meie mõistmine
ja armastus kasvatab end ümber
kuumalt külmetavaks

sa lennutad paberlennukeid rõdult
ja soovitad mul nendega kaasa lennata
kuigi oled kärpinud mu tiivad

sellest hoolimata tunnen igatsust
kui jätad hüvasti
või peidad end kahetsuste taha

ümmarguste päikeseprillide tagant
piilub talve igatsus

tean sa teed seda kõike tahtmatult
aga oled minu peegeldus

ja homme on meil teine maitse

palutud lepete varjus on elamisel hägune mekk
ja soolasambana seisab ka kõige libedam vennike
kooljate labidad on kuivanud poriga varnas
koolnud elajad vahivad akendest sisse ja irvitavad

kosmilise ruumi ja ruumituse sees on olemine
ja tema pidev pimesiku mäng
naine naisena ja mees mehena on ühe raamatu kaks poolt

vajadusteta öeldud sõnade vahel leiad sa minu tõelisuse
ja kõik muu ununeb aga siiski ma tean sind ei ole kauaks
ja kõik mis oli on ja tuleb saab hetkes vajatuks

tule kallim ma näitan kuhu ma kuulun, seal kus ma olen sind näinud
ja enamgi võib kaotada enamuse sinust
sest miks mitte kui kaotus on võitjate rõõmuks
ja võitjad rõõmustavad harva

tere tulemast sinu päevade kollapsi
tere tulemast igatsuse värelevasse verre
sest seal on minu igatsus ja tunne
millest ei ole mul kahju kaotada

pole tähtis kes millise mätta otsas oma pikniku peab
tähtis on kellega seda peetakse ja kui kaua

pole tähtis mis sõnu sa kasutad
tähtis on kuidas sa neid kasutad

pole tähtis mida sa oled teinud
tähtis on mida sa teed

pole tähtis olla otsija
tähtis on osata leida ja vastu võtta

pole tähtis olla tähtis
tähtis on olla olemas

tähtis on olla ise

kustunud leegi hämaruses lõid silmad sädemeid
ja südamed ümisesid une ja unetuse piiril

kellegi pihku libises lubaduse niiske käsi
ja kellegi pihust see kisti

tähed kolisid sinitaeva lakke
ja kuu tilgutas hõbejast niiti

ära tee seda
ära tee seda

tee seda
tee seda

ma tahan sind

sütelkõndija lõi nöörilkõndijaga tantsu
ja vetevaim viskas järvepinnal lutsu

udust sündisid mälestuste hallid lapsed
ja päevadele ei jäädud võlgu

selleks korraks

teeme seda

ma tahan sind

Kümne käsu tahvlilt on puudu midagi

midagi erinevat kõigi jaoks

kümne käsu tahvlil on midagi liiga palju

midagi erinevat kõigi jaoks

surnud jumalate varjust astus välja inimene

surnud inimesest astus välja jumal

ja kõik on võimalik

Kes kelle kehale tõi suudluste purpurmärgid
kes kelle südame vajutas saapasäärde
kes andis talujale viimseks piiriks talumatu
kes tassis südame täis raskeid kive
kes võitis vandenõust priiskavateks õhtuteks
kes kelle öös tõi kellukeste kumina
kes tõi vihma alla murule
kes tõi mängu meie õuele
kes tantsis minema kõik hõljuvad järved

kes tõi sind minuni kui öös oli enamat

hõlmade vahele surutud nägu
peletis seisis seljataga
und ei leitud kusagilt

kolme valguses üksik meheõnn
andjate rõõmuks võlgnik
jumalate ja jumalannade ringutus

siiski ei pelga üksik meheõnn
peletise vastu seismast
enne viimset kohtuotsust

ja unele võib anda tegelikkuse väärtust

rammestunud ja üleni külmas
sandikopikad taskus aga nendele
pole antud väärtust
riided on porised ja aukus
silmadki
hing narmendab ja lohiseb järgi
päike ei raatsi pillata oma sära
kuu ei raatsi piiluda
jalavarjud on hädised
ja suund puudub

ees on majakene
korsten tossab ja sees elab nõid
valge naha ja nõelutud kätega
sinine juus ja avatud silm
kutsub sooja
pakub varju ja salapäraselt
lõhnavat teed
pakub enda keha ja veel

poole aasta pärast
on nõid lahkunud
ja järgmine on asemel

poole aasta pärast
on uued avatud silmad

Kui soovid täituvad

Luristab ja matsutab – ingliks hüütakse
ravib ja hoolitseb – kodutundeks hüütakse
suured silmad ja lai naeratus
nuttes küsib kas kõik on korras?
võõraid sulgi ei kanna ja ei salli
ehib end ehedusega
pilk näeb läbi karvade ja naha ja liha
ja vere ja luude
pilk näeb läbi südame
pilk näeb hinge
suvel igatseb talve
talvel pakub sooja
roosiõie tee ja banaani pannkookidega
kingib ta sulle pühapäeva hommikuid
näpuga maalib lõuendile
kirub ja vannub et ei saanud ideaalsest kaunimaks
näpuga maalib su kehale ihadest ja ohetest
keelega maalib su kehale ja enesetundele
armastusest ja kergusest
öösiti äratab ta sind õrnalt kuu peegeldusega
valgel alasti Veenuse kehal
elamise rõõm ja rõõmutus
sünd ja surm igas päevas
tema on igaks päevaks

tunda rõõmu naasmisest
jah seda sa võid
aga enne tuleb vaadata endast välja
ja enne tuleb lasta minna

haigestuda haiguseta
jah seda sa võid
aga enne anna hingele väärtus
ja enne luba olla haavatav

augustis on unetud ööd
kuu piilub keskööst läbi
kuu keerab teise külje
aga enne leiab kallim sooja
ja enne leiab hing kallima

ma tean sa vihkad mind
pole hullu, ka mina tean kus sa oled ja kes
mina tean kellena ja millena me tunneme üksteist
tere ja head aega pimedus
tere ja head aega ma ütlen kuhu jäid sina mu kallis
tere ja head aega mu sõber ma igatsen sind

kas mäletad üksindust mu sõber ja tunnet
kas mäletad olekut enne meie aega ja siidist tunnet
ja sind ma mäletaks alati
enne surma ja pehmet

Tänan hingele

Kodus polnud sooja ega külma
mul koduks oli maailm
linnulennul langesin ma alla
ja üles polnud enam asja

kodus oli valge ja pehme
mul koduks oli maailm
embasin ma neidu
ja ennast unustasin embamast

sõber rändaja jagas lahkelt
mulle oma viimast palukest
mina teadsin viimaseid
kellel polnud kahju meist

sõber rändaja laulis sinilinnust
üht laulukest
mina teadsin viisi juba peast
tundsin minagi üht valukest

kallis hing tule tagasi
teeme tule nende õuele
mina tean su kurbust
ja mina tean me jõuame

kallis hing ära unusta
ava silmad ja sinagi näed
mina tean nõnda sinagi
et jälle ühendame väed

Tunnetele koduks

Kella seitsmeste uudiste ajal kisun riided seljast
ja tõmban kardinad ette. Just selles järjekorras,
et ehk keegi õues märkab minu keha. Unustan
liigagi tihti, et elan inimasundusest eemal. Mälu.

Seinade asemel on mul raamatu- ja filmiriiulid.
Toa neljas nurgas on mul erivärvilised küünla-
alused. Nendes põlevad teeküünlad ja nende
küünalde kõrval on sool ja vesi. Peale tumedate
kogudega vestlemist on veel suitsev viiruk,
mis meenutab tulevaid aegu ja kristallid, mille
nime ja tähendust kipun unustama. Mälu.

Peegleid ma ei ihalda, näen sealt kõike, mida
siingi. Armastus eksib vahel mu tuppa ja enamus
ajast lööb see mul jalad alt. Olen siis alati hõivatud
armastajaga. Igatsus joob end alati täis kui külla
tuleb ja sõpruse pärast on mind varem juba välja
visatud nii paljudest kohtadest. Andestus on vagur
vennike. Temaga koos loeme raamatuid ja itsitame
pihku. Tema on alati oodatud. Tema ei muretse.

Kell kolm öösel ärkan ma üles oma suitsupausiks.
Keeran ühe vinge kurika ja kimun seda värskes õhus.
Seedin unenägusid ja tõlgendamise asemel muigan,
sest tean, et kohe algavad järgmised. Kirgas unistaja.

Hommikul joon hibiskuse teed ja vaatan tühjusesse.
Eile vaatas ta vastu. Pöörasin pea ära ja nutsin.
Eile lasin tunnetel amokki joosta ja unustasin.
Eile hoidsime kokku ja palusin andestusel ööseks
jääda. Kaisutasime hommikuni ja tegin talle kohvi.

Täna algab uus päev ja uued võimalused. Täna.

Maaler

Peletan uitmõtteid mõnede värskematega,
kui järsku sinu nägu ja keha end ilmutavad.
Lasen neil olla nõnda uit. Lasen neil hingele
kosutust pakkuda. Kõrbes leidub oaase.

Värvin eheduse pintsliga sind. Katan su
valge linaga ja täiskuu ajal soovin sind
ainult endale. Täiskuu ajal tunnen sind.

Võtan end alasti ja tantsin ilma muusikata.
Olen joomata purjus. Olen hingamata elus.

Pimeduses leian su alati üles. Leian sind
otsimata. Leian su lõhna. Oled pimeduses
alati heledam. Alati hingega asja kallal.

Asjana olen asjalik armastaja ja tunnen
süüd, kui olen liiga hea. Oled parim.

Tänaseks päevaks oleme leidmiseks valmis.

Tüdruk vaatas peeglisse. Tüdruk nägi end
ja ei uskunud seda. Ta nägi rindasid liiga
väikeseid ja tuharaid nii suuri. Ta lõi
peeglit ja sõi vähem. Ta kirjutas endale
enesetapu kirju ja peletas pealtvaatajatest
kärbseid. Kärbes nägi end peeglist ja
teadis tüdruku valu. Kärbse tiivad olid
väikesed ja silmad olid suured. Ta lendas
vastu peeglit ja kukkus surnult maha.
Tema ei kirjutanud kirju, kuid kindlasti
oleks seda soovinud. Telekast jookseb
kaalujälgijate sari ja diivanil on tüdruku
soe jälg. Raadios loositakse butterfly absi
ja vanemad ei osta uut telefoni. Poisid ei
pööra tähelepanu. Üks pöörab aga teda ei
märgata. Poiss näeb aknast peegeldust
ja tunneb ennast iga päevaga vähem. Poiss
loeb tusast luulet ja kirjutab sahtlisse.
Tüdruk otsustab minna sillale hüppama.
Poiss otsustab minna sillale hüppama.
Poiss ja tüdruk said sõpradeks ja võibolla
said nad isegi enamaks. Võibolla nad elavad.

Tundsime teineteist enne teadmist.

Tuul laulab merele laineid ja vaskne
valu sööb päikesest puretud kallast.

Öö väsib päeva eel valgemaks
ja üksildane toibub jätmistest.

Sinine elamise ülbus vahetab nägu
kui mees on selja keeranud.

Saladused on teadjate tõde
millel surilina kergitas usk.

Armastajate vahel on kujutluse uks
ja võti ripub südame kohal.

Igavikul on muutuse nälg.

Saame kokku minu juures – kõikjal

Istusin korraks puhkama ühe tohletanud kännu otsa.
Selline mis kandis mind tagasi lapsepõlve radadele.
Kahanesin endiseks kui vallatlesin higi ja pisaratega,
sest mis sa ikka teed, kui roidumus konte murrab.
Aga see selleks, tähtis on mõjutus mille see paik
mulle jättis. Loodus ei anna hinnanguid, võtab sind
samasuguse lille ja samasuguse käbi ja samasuguse
karvase või soomuselisena. Mina võtsin loodust
endana ja lootsin, et ei tekiks enese vihkamist. Valu.

Sääl istudes nägin läbi linnu silmade ja lind nägi läbi
minu silmade ja me mõistsime teineteist. tema ehk
rohkem kui mina. Sääl istudes üritasin mõttejõul
liigutada oksi ja õnnestumise korral süüdistasin
tuult. Sääl istudes kehitasin õlgu mineviku peale.

Tulin kokku iseendas ja alustasin nullist, sest sealt
olen ennegi alustanud. Erinevus rikastab mindki.

kõik ja rahus võib eeldada et midagi enamat
on valmis meid haarama endasse

kõik ja seltsimeheliku ülbusega võib astuda
rivist välja nõudes tõde

kitarrid kisavad ja õõtsudes sumbuvad südamed
et oleks lastele millestki rääkida

trummid põrisevad ja rahvas lehvitab prohvetitele
hüvastijätuks sest kohe tulevad järgmised

taevad langevad taevastele ja külgetõmbejõud
on usu puudumine sest üks loll ees teised järgi

rahus võitlejate mantraks saab kergus
ja ülekohus on allaandjate pärusmaa

kõik ja selleks korraks on järgmise algus

ma räägin lindudega kuni nad õpivad lendama
ma kustutan pilved kuni näen päikest
ma armastan kuni lõppeb maailmaruum
ma usun sind kuni usun end

pimeduses ma läidan tule
pimeduses ma ootan sind

mu kallis

Irvitavate maskidega kogud künnavad
leegitsevate nooltega taevast ja tootemi
küljes ripub ohverdaja.

Poolkuu valges kõnnivad varjud inimestest
eraldi ja vaikuse laulu saatel ihaldab iga
tera oma nahast aset.

Kalli rändaja hüti taga ihub hammast
armukadeduse krants, kui kontidest
jääb väheks.

Jahilt naasejate õhtuooteks jääb
väsimuse ja ootuse kuum pada.

Õhus ripuvad silmad ja inimkonna
lavastuses leiab aset ainukordne
nähtus – armastus.

Lõputa öö tunneb end sinuna
ja soovib samuti tunda kord päikese
silitust enda põsel.

Vile saatel tõusis udu, kuid seda
sa juba tead, et kõik mis sinust
väljaspool on sinust sisemine.

Vile saatel vaob varjude valu,
kui sulged silmad ja annad aega.

Lõputa öös on lõhnad,
mille tundmisest ei väsi su meeled.
Nendega koos oled liikunud
läbi aja ja ruumi.

Nendega koos tood endaga päeva
ja varjud saavad vabaks.

Ja sinagi oled lõputa.

Süva

Kunagi keegi ütles, et tõsine mees ei näita
välja tundeid ja nõnda ta ka tegi. Isegi
põhjatu kaev ajab üle ääre kui sadanud on
aastaid. Isegi mees vajab tõsise naise
kõrvu. Mees on laps. Mees on naine.

Kunagi keegi ütles, et ei saa naistega
ja ei saa naisteta. Naised olevat õhk.
Õhk on tuule alguseks. Õhk on puhas.

Riiulitel on tolmu all vinüülid. Viimase
vinüüli viimase laulu sõnades leiab ta
end ja küsib, et mida see võiks tähendada.
Ta pole palvetaja tüüpi kuid kui plaksutades
võib käsi kokku lüüa siis võib neid ka
hoida ja kaugel eemal on suur kõrv
kes teab tema sügavust. Koida, hell
isand, minu suunas mu soovide salajast
täitumist – ta mõtles öösel. Fantoom.

Küsija suu peale ei lööda ja valikutes on
olla haamer, naelad või ise. Enese seisund
on tavalisest erilisem ja kõik saab korda.

Kuhu peaksin pöörama pea

kui valu küsib viimast tasu

ja seltsin mälestustega

ei nemad tea minu tänase

päeva veetlustest

ei tea nemad aeglastest 

viisidest ja üksildastest õhtutest

ei tea sinagi

ja kunagi saab ühest mitu

kahe kohtumisel vikerkaare alguses ja lõpus
oli midagi erakordset
oli midagi enneolematut kui vihm
tundus silitava armastajana
ja pilvepiir naeratas laulikule

kahe kohtumisel hetk enne und
oli uinumisel voodisoojus
ja tundmuste elev teadmatus

kahe kohtumisel lõppesid peatükid
ja lehekülje numbrid jooksid segamini
kui seitse ja üksteist tõmbasid tähelepanu

kahe kohtumisel tekkis üks

Ühe armu lugu

Küla võttis nõuks olla toeks, sest nõnda
kuidas küla koerale, nõnda koer külale.

Tervituste ja hüvastijättude saatel viiakse
kõhetule armastajale annetusi. Surma
palujad kehitasid õlgu ja kutsusid välja
ingleid, sest mida teha rahuloleva alla-
andjaga. Mida teha uskujaga. Mida teha.

Lapsed meenutavad sooja südamega
üksildast vagabundi, kelle süda ajas
üle ääre. Kelle seljast riided rebis tänu
ja mõistust piilus salasilm. Kallid
soojustunded laubale asetatud suud-
lustest. Inimeste lapsed mäletavad
mõistmatut. Tunne ei küsi mõistmist.

Terve küla oli kokku aetud kui armastaja
pea sätiti pakule. Kui timukaks oli tema ise
ja tasuta pritsiti armastaja verd. Naeratuse
saatel embas armastuse hing ja tegi pesa.

Armastaja elu on värske taassünd ja taassurm.

ma olen näinud mida pimedus teeb
aeglasel leegil põlevad küünlad
mina neid ei näe

ütle head aega mulle rändur
kui möödun sinust lähedalt

ütle head aega endisele minule
mina teda ei näe

ma olen näinud särast sündinuid
kui möödusin sinust lähedalt

ütle mulle head aega
sest olen näinud mida pimedus teeb

metsikus looduses on murtud oksad
ja tänavused värsked sirgujad

on lindude armuhüüd
ja pilvi lõikavad õõtsuvad rohelised
tondid

linnas on õõtsuvad tornid
ja murtud hinged
ja tänavused armunud

on sireenide paraad
ja sajajalgne autokolonn

tähistamaks sümbioosi

Rõngast raamis on ammune

Ta istus tusaselt rõdul ja üritas värisevate
kätega suitsu keerata. Tusaselt ohkas ta
iga oma ebaõnnestumise märgiks. Maailm
jooksis temast mööda. Õhk oli raske ja
tusaselt keeras ta endas teise külje. Ta
vaatas linde ja tundis tusaselt kergust.

Ta vaatas akendest sisse ja nägi ennast.
Ta nägi tusaselt enda naisi. Ta nägi
tusaselt enda perekondi. Tusaselt nägi
ta enda lapsi. Ta puhus tusaselt suitsust
rõngaid ja soovis olla eemal. Ta teadis
oma pelgliku elustiili muutuse hinda.
Teadis oma alasti hinge haavu ja teadis
ka seda tusast keelt nende raviks. Arm.

Ta nägi tusaselt mälestuste hallis kõike
millele kord oli värv antud. Tusaselt
tundis ta rõõmu. Tusaselt tundis ta end.

ainult rumalatel on õigus armastada
sest nemad saavad targemaks

ainult tark jääb üksikuks
sest tema teab üksinda ja üksiku vahet

ainult õrnadel on õigus olla karm
sest õrnadele andestatakse
ja andestaja on alati järgmine õrn

ainult anujatel on valus
sest lahti laskmisega kaasneb
enese leidmine

ainult armastajatel on õigus olla armunud
ainult armujatel on õigus olla rumal

ainult kõigil on õigus olla armastatud

selle suve lahutab kaheks vihmakardin
ja lauludel jääb sõnadest väheks
kui ainult oleks kõrvu
kui ainult oleks maitseid

selle suve lahutab kaheks päikese igatsus
ja armastajatel jääb üksteisest väheks
kui ainult oleks ausust
kui ainult oleks hoolivust

sellel suvel jõuab talv liiga vara
ja igatsusel on kibe maik

ja suvi saab suvega kokku
talv talvega

mina sinuga

Vaimu tapmine

Kahe inimese üksteise leidmises on midagi
kaunist ja ülevat.
Midagi mis sarnaneb aegade täiusliku
liikumisega.
Midagi mis jääb põrkumise ja purunemise
vahele.
Midagi mis jääb idanemise ja närbumise
vahele.

Kahe inimese üksteise kaotamises on midagi
kaunist ja ülevat.
Midagi mis sarnaneb suletud uste ja avatud
akendega.
Midagi mis jääb soovide ja lootuste
vahele.
Midagi mis jääb pisarate ja naeratuste
vahele.

Kahe inimese leegis saavad kõrvetada
ainult teised.

Kahe inimese südames elab teise peegeldus.

Kahe inimese üksinduses on enese leidmine.

Kõik jõed jooksevad ükskord merre.

sellel lool ei ole nime
tähendus paistab meie nägudest

kallimate üheks osaks on olla kallis
pidasin tähtsaks tahta vähe

siin me nüüd oleme
vanemad ja kogenumad

sosinad räägivad meie lugu
palju tahta oleks häbematu

kogusest hoolimata võime veel soovida
kallimatel on kallis olla teisele

me täitume

Kuidas võib ühel inimhingel olla nõnda palju
käsi, et piitsutada ennast ja teisi.

Kuidas nii palju tusaseid tunde, et lubada sellel kõigel
saada saatuslikumaks kui armastuse kõrguses
viibimine.

Kuidas võib vana laps leida tõde,
kui usub, et usk on vaevaline ja temaga ehk
liigagi usutamatu.

Kuidas võib andujast hoolijale öelda,
et unusta vaevatud ja leia ennast,
sest sedasi lahkuvad nad tervetena.

Kuidas võib näidata sinisele kuule,
et temagi sära on päikesega üks.

Ja armastus särab igas valguses.

rändajale on omane pidev saabumine
lahkumiseks on kõik liiga kiire

sõbrale on omane murtud süda
murdmiseks läheb vaja jõudu

minule on omane olla
sinu ja tema ja endaga

rändajale on vaja vigu
vead on uppunud sohu

sõbrale on vaja sõpra
armastus ei küsi aega

ega ruumi
ega sugu

ja minule on vaja sind

sündisin mehesärgis
ja armastasin

veel sündisin ma vaikides
lisaks kuulsin sosinaid
kuid ei kuulanud

selgeks saanud teedest hoidsin eemale
ja armastasin

veel seisatasin paplisalus
ja muundusin liblikaks
lisaks elasin kordades
kuid ei surnud

nägin tuhandepealist lohet
ja armastasin

ja armastasin ka tema lapsi