Rõngast raamis on ammune

Ta istus tusaselt rõdul ja üritas värisevate
kätega suitsu keerata. Tusaselt ohkas ta
iga oma ebaõnnestumise märgiks. Maailm
jooksis temast mööda. Õhk oli raske ja
tusaselt keeras ta endas teise külje. Ta
vaatas linde ja tundis tusaselt kergust.

Ta vaatas akendest sisse ja nägi ennast.
Ta nägi tusaselt enda naisi. Ta nägi
tusaselt enda perekondi. Tusaselt nägi
ta enda lapsi. Ta puhus tusaselt suitsust
rõngaid ja soovis olla eemal. Ta teadis
oma pelgliku elustiili muutuse hinda.
Teadis oma alasti hinge haavu ja teadis
ka seda tusast keelt nende raviks. Arm.

Ta nägi tusaselt mälestuste hallis kõike
millele kord oli värv antud. Tusaselt
tundis ta rõõmu. Tusaselt tundis ta end.