rammestunud ja üleni külmas
sandikopikad taskus aga nendele
pole antud väärtust
riided on porised ja aukus
silmadki
hing narmendab ja lohiseb järgi
päike ei raatsi pillata oma sära
kuu ei raatsi piiluda
jalavarjud on hädised
ja suund puudub
ees on majakene
korsten tossab ja sees elab nõid
valge naha ja nõelutud kätega
sinine juus ja avatud silm
kutsub sooja
pakub varju ja salapäraselt
lõhnavat teed
pakub enda keha ja veel
poole aasta pärast
on nõid lahkunud
ja järgmine on asemel
poole aasta pärast
on uued avatud silmad
No comments:
Post a Comment