Irvitavate maskidega kogud künnavad
leegitsevate nooltega taevast ja tootemi
küljes ripub ohverdaja.

Poolkuu valges kõnnivad varjud inimestest
eraldi ja vaikuse laulu saatel ihaldab iga
tera oma nahast aset.

Kalli rändaja hüti taga ihub hammast
armukadeduse krants, kui kontidest
jääb väheks.

Jahilt naasejate õhtuooteks jääb
väsimuse ja ootuse kuum pada.

Õhus ripuvad silmad ja inimkonna
lavastuses leiab aset ainukordne
nähtus – armastus.