Istusin korraks puhkama ühe tohletanud kännu otsa.
Selline mis kandis mind tagasi lapsepõlve radadele.
Kahanesin endiseks kui vallatlesin higi ja pisaratega,
sest mis sa ikka teed, kui roidumus konte murrab.
Aga see selleks, tähtis on mõjutus mille see paik
mulle jättis. Loodus ei anna hinnanguid, võtab sind
samasuguse lille ja samasuguse käbi ja samasuguse
karvase või soomuselisena. Mina võtsin loodust
endana ja lootsin, et ei tekiks enese vihkamist. Valu.
Sääl istudes nägin läbi linnu silmade ja lind nägi läbi
minu silmade ja me mõistsime teineteist. tema ehk
rohkem kui mina. Sääl istudes üritasin mõttejõul
liigutada oksi ja õnnestumise korral süüdistasin
tuult. Sääl istudes kehitasin õlgu mineviku peale.
Tulin kokku iseendas ja alustasin nullist, sest sealt
olen ennegi alustanud. Erinevus rikastab mindki.
No comments:
Post a Comment