Kella seitsmeste uudiste ajal kisun riided seljast
ja tõmban kardinad ette. Just selles järjekorras,
et ehk keegi õues märkab minu keha. Unustan
liigagi tihti, et elan inimasundusest eemal. Mälu.
Seinade asemel on mul raamatu- ja filmiriiulid.
Toa neljas nurgas on mul erivärvilised küünla-
alused. Nendes põlevad teeküünlad ja nende
küünalde kõrval on sool ja vesi. Peale tumedate
kogudega vestlemist on veel suitsev viiruk,
mis meenutab tulevaid aegu ja kristallid, mille
nime ja tähendust kipun unustama. Mälu.
Peegleid ma ei ihalda, näen sealt kõike, mida
siingi. Armastus eksib vahel mu tuppa ja enamus
ajast lööb see mul jalad alt. Olen siis alati hõivatud
armastajaga. Igatsus joob end alati täis kui külla
tuleb ja sõpruse pärast on mind varem juba välja
visatud nii paljudest kohtadest. Andestus on vagur
vennike. Temaga koos loeme raamatuid ja itsitame
pihku. Tema on alati oodatud. Tema ei muretse.
Kell kolm öösel ärkan ma üles oma suitsupausiks.
Keeran ühe vinge kurika ja kimun seda värskes õhus.
Seedin unenägusid ja tõlgendamise asemel muigan,
sest tean, et kohe algavad järgmised. Kirgas unistaja.
Hommikul joon hibiskuse teed ja vaatan tühjusesse.
Eile vaatas ta vastu. Pöörasin pea ära ja nutsin.
Eile lasin tunnetel amokki joosta ja unustasin.
Eile hoidsime kokku ja palusin andestusel ööseks
jääda. Kaisutasime hommikuni ja tegin talle kohvi.
Täna algab uus päev ja uued võimalused. Täna.
No comments:
Post a Comment