Ebamugavuse tolerantsus ja ludiidid ja allpool dementsust

Ju siis oligi, et kõik mehed riietusid 30ndatel paremini,
sest elud olid lühikesed ja seda pidigi tähistama. Kus ma
seda kuulnud olen? Võibolla käin minagi sedasi riides
just selle tõttu. Mässan arengu vastu, ise pidevalt arenedes
ja arendades. Lõhun oma elamise kaadervärki, sest pelgan
lõpptulemust. Ju siis oligi, et peab mingisugunegi idee
endast olema enne teostust ja võibolla, just võibolla
on see minu kõige pikem elu. Minu kõige küpsem.

Ma vihkasin seeni, sest minu idee seentest oli. Mis see nüüd
oligi? Ma vihkasin neid madaluse pärast. Liiga maad ligi.
Liiga räpased. Liiga maalt. Linnas hakkasin ma seeni armastama
ja nüüd igatsen tagasi metsa alla. Tagasi põldude vahele,
kollasele kruusale. Tagasi koju. Teise näo ja teise südamega
igatsen ma nüüd lõhnu ja maitseid teisest maailmast. Teisest
elust. Kiividel on kodumaasikate värskus ja banaan teeb
pannkoogid taltsaks. Tõnissoni rammusaks ja eestluse orja-
põliselt taltsaks. Ma vihkasin vaikust, kuid nüüd kuulen end.

Ju siis oligi, et kõik naised kandsid värve. Nägudel ja kehadel
ja õlapadjad ja miskit veel. Armastan teatrit, kuid mitte üle 4
tunni. Meister ja Margaritat ehk või midagi veel. Naine mainis,
et plaksutan naljakalt. Huvitavalt. Naisel on joodikust isa ja
kompleksid. Ise enam ei joo unustuse karikast. Unustus otsib
meid endiselt. Naisel on piimata rinnad ja tugev tuhar. See
mulle meeldib. Mõtlesin teatris temast üle 4 tunni. Mõtlen
siiani. Üksindus on meist kasvatanud kaaslased. Armastajadki.

Ma vihkasin armastust, sest armastus pidi olema midagi käega
katsutavat ja etteaimatavat. Nii meile väideti. Kõikidest ilma
hurtsikutest, pidi tema minu omasse astuma. Surm on armastus
ja elu. Armastus on põder, auramas lumisel lagendikul. On
ujulas vaegnägija tänu ja soolakivisaun. Äranäperdatud on see
inimese armastus. Mulle sellest ei piisa. Ma vihkasin vihkamist.
Kõikidest vihkamistest kahetsen ma seeneviha ja soolakivisaun
jättis mind külmaks. Hiljem tulin tagasi ja leidsin sealtki sooja.

Ju siis oligi, et vihkasin ennast. Nüüd on see öeldud ja las jääda.
Piisavalt pika ja piisavalt lühikese elu vahel olid ka minu 30ndad.
Naine on alati seeni jumaldanud ja mina jumaldan tedagi. Elu
januneb meie järele, sest me pole unustanud elada. Elu ei unusta.