Wednesday, December 20, 2017

Inimesest või anatoomia poeesia

Tõbras ja veel tõbras.

Midagi jaheduse kohta ja tundepuudulikkusest.

Meie maiste kuningriikide maised pead
ja jalad mis ei kannatanud väljahingamist.

Paksust nahast, polstriga teokarbid.
Paksust, väga paksust nahast hinged.
Paksust nahast.

Inimeselooma taltsaks, jah kuulekale ette
ja ainsaks jääb: Kes lõi looja?

Surelikud mootorid. Gaasi täis kotid
ja see polegi nii paha ega väär.






No comments:

Post a Comment