I
Marssige edasi. Marssige – läbi mägede. Üle merede.
Marssige. Rütmi, veel rütmi ja siis pole enam tähtis,
kes oli suur või väike ja kes on olnud keegi.
Marssige kaugete alguste poole või vahest meri ei lase.
Või vahest laseb liiga.
Ei saa hukka kodusõjas ja hukka ei saa ema ega isa maa.
Marssige läbi maa ja ilm. Marssige.
Lubi ja liiv ei soostu sulle lubama teed. Lubi ja liiv
pole sinule lähedal veel. Pole sinuga üks.
Marssige lubjaks.
Marssige liivaks.
Marssige minust lund.
II
Lõpuks polegi enam randadel linde, vaid nende naksuvad nokad
ja nende tintideta suled.
Polegi mineviku laineid, rullumas aastaajana üle meie kahetsuste
ja kõigi lõpus polegi algust.
Siiski sinust laulis ööbiku käre pakane kui polnud selga panna
riideid ja peale võlgade korjati üles ka nohu.
Talvitujate sulas sai otsa sinugi jaks. Lõppes ka su elu
või mis sellest järel.
Kuid ära pööra pead ja ära salga. Sinugi tähtsus on loetud
dollarites või kopikates või eurodes.
Sinugi väärtustel on jõud olla millekski enamaks.
Olla püsiv kui kõik galaktikad tiirlevad vastukarva.
Kui kõik meist saab sinuga üheks, sest miks ei peaks
ja miks ei saaks. (Peab ja saab küll)
Soovita mõnel meist olla ettevaatlik ja soovita mõnel
olla püsiv, sest kõikide tänavate lõpus on ookean
ja kõikide mägede tipus on lumi.
Ja mõnel meist on kõigi ootuste taga rõõm,
sest miks ei peaks ja miks ei saaks. (Peab ja saab küll).
III
Ulgujatel on suur sinine kuu ja päikese eest poetakse peitu.
Jäljekütil on suus vere maitse. Inimeseks olemise pahe.
Jaheduse võlukardin silitab põski ja annab soojusele
võimaluse olla meenutuseks. Ulgujad pelgavad sooja.
Tähed on purustajate ja purunejate mäng. Kõik lapsed
on olnud täiskasvanud ja taevad ei näegi kasvamist.
Kasvamiseks pole tarvis tõukejõudu. Tõmbaks siis oksa.
Oh ulgujaks soovin saada minagi. Tean sinagi soovid,
kuid ei ütle. Ütle miks? Ütle teadmise rõõmuks.
Aga kõik tähed peavad kord langema.
Kõik kuud andma päikesele teed.
Ja jäljekütt tunneb me maitset.
IV
Isadel pole aega olla õnnest räsitud. Pole aega olla sinu
tegemisteks valmis.
Isa on ajastu vaikne valvur. Tunne pistab tema nina
otsa niiskust ja tunne paneb silma sügelema, kuid
isadel pole aega olla õnnest räsitud.
Isa kolm on kohtuseadus ja kohustus on voli.
Isa arm on pjedestaalilt tõus. Ei enam langeda.
Isa on uhkus ja eeldus, sest isadel pole kombeks
ja isadel pole tarvis.
Mõtted viivad põhjapoole, sest isadel pole lõunast
sooja ega külma. Lõuna luuletab igavesest unest.
Mõtted viivad põhjast kaugemale ja isadel
on mõtteid mis viivad kaua.
Isadel pole aega olla õnnest räsitud. Pole aega
võtta vastutust või mõni tegu on sinu suust
ja mõni suu mälub liiga palju lehte.
Isad tunnistavad pärast seina äärde panemist,
et oleks vaid aega olnud vaikselt vanduda.
Isadel ei ole aega.
V
Ära poolita õigust. Sul pole selleks õigust.
Ära venita päeva. Sinust ja su soovist peab ta lõppema.
Öö jah öö – seegi pole su mängude vaheala.
Pole su mõnudele kaunistuseks. Pole sulle mõnus.
Ja veel ära vingu. Tead ära pane end toolilt kukkuma.
Kõik kained seisavad püsti. Kõik kained ei kuula.
Ära kuula. Kehade langemisel on põhjuseid
ja põhjustel on lõhn. Langetakse unustusest.
Ära unusta. Ja veel ära unusta. Ära unusta.
Higista hiljem kui laulul jääb sõnadest väheks.
punnita silmi. Ära punnita silmigi. Vaata ette.
Kuid mida iganes sa teed. Mida iganes. Ära unusta.
Sest sul pole selleks õigust. Sul pole selleks õigust.
VI
Ma nägin last, kes pidas jutlust: "Kõik juhus viska
tulle. Ja kui pole tuld, siis tule, jah tule ja tekitame.
Kõik põdur ja kõdu lase minna. Tulgu ümbersünd.
Tule, jah tule ja tekitame." Ja keegi ei kuulanud teda.
Ei vaadanud. Ei tahtnud. Kõikidel ümbrustel olid
silmad kinni ja silmade taga oli kurt. Oli vist valgustki.
Ma nägin teda tänagi, kuid ei kuulanud. Vist ei pidanudki.
VII
Lähedal seisis tahmast ja kloaagist vaevatud büst. Büsti
ümber pärjad ja kirigi: "Vaevale vastu saab tugev."
Ja tugevaid mäletab vanaema. Mäletab vanaisa või
olidki nemad need. Meie tulevikus on pikslile vastav
pintslitõmme ja kivist asjadel on mannetu olla. Olla
kivist on olla otsas. Kaduva väärtus on kaduvale 0.
Büsti lähedal jõi sinise mantliga tüdruk kohvi. Bensiini-
jaam on taamal, taga lehvitab veski. Veskis puudub
kivi krõbin ja aevastajad on mullatoidul. Ema näitab
võsukesele 5 euro eest pärast-muistset-eestlaste eluolu.
Võsukene seisab tahmast ja kloaagist vaevatuna. Veski
seinal kaamera ja kiri: "Palun mitte pildistada."
No comments:
Post a Comment