ja nende tundeid defineeriv luulepilt.
Pisikene mees sitsib nende kõrval ja mina vaatan eemalt
ja kõrgelt nende mikro-inimeste saapapaelu.
Nii Shakespearliku tragöödia lõppvaatuse, kui ka
pisikeste jändrik-jonnipunnide kodukootud
lavastuste hampelmannlik moment.
Nii väsitav.
Siiski ei pööra ma pead, nagu telekas, mille pult
on liiga kaugel ja keha on end liiga mugavalt sisse
seadnud, et sellise lolluse vaatamisest loobuda.
Mida paremat sa teeksid? Mängiksid iseennast?
Kevad ja suvi ja sügis ja talv on suurkujud.
Muhedalt külili päike ja sooja tooniga sinine kuu.
Kõik kelle habemes on halli ja plaasterdatud ninaga kodutu –
kõik on suuremad kui elu ise.
Ja mina olen kõrgemal diivanil ja liiga mõnusas poosis.
Terved millenniumid on pult liiga kaugel.
Laisk nagu mees, laisk nagu poiss.
Kavafise antiigi kombel ja veidi imperialistlikult.
Veidi realistlikult, nagu öiste elajate Lilith.
Öine vahakuju tuulteta sadamas ootamas purjeid mida
ei saabu.
Öine põgenik või hämaras näen ma enda saapapaelu.
Skisofreenia lõpuks saab helgemast peastki luuletaja.
No comments:
Post a Comment