Vahel seltskonnas tunnen ma end filmis olevat
ja pean nii mõnelgi korral pöörama pea poole
vestluse ajal, et öelda jälgijale no pun intended
või ma valetasin või true story (wink, wink).

Mõni üsinduse hetk kisub niivõrd külmaks, et
teen midagi sellist mis isegi mulle endale häbi
tekitab. Teen mõne liigutuse või ütlen midagi.
Mõni kord olen ma üksinduse jaoks talumatu.

Siis jällegi leian ma end võõrast situatsioonist,
need millega kohanemine tekitab õrna stressi.
Just sellist mis südamele sooja pakub. Just
midagi sellist, mis treeniks minu olemise lihast.

Just midagi sellist mis tooks mind koju. Koju.