Uustulnuka kulmukaar

Minul oli sõber, nagu paljudel meist. Mõni sõber
kogub tüdrukute püksikuid pärast üheöösuhteid
ja kleebib neid Eesti panga lipule. Mõni sõber
veab näpuga järge kui telekast filmi vaatab ja
subtiitrid all jooksevad. Lihtsalt selleks, et luua
sisemist rahu kui obsessiiv-kompulssiivsus liialt
mõistust järab. Mõni sõber on teiselt planeedilt.

Kõigil meil on need mõned sõbrad, kes ei ole
kellegi moodi. On isemoodi. Minagi olen see
sõber ja küllap oled sinagi. Meie vanemad on
sedasi ja küllap oldi enne neidki. Teadvustamiseks
on vaja jälgijaid ehk järgijaidki. Teadvustamiseks
on ajast abi. Teadvustades kasvab kiitus. Tänan.

Minul oli sõber, kes sündis vapustavate kulmudega.
Need elasid oma elu ja sellele peole polnud teisi
kutsutud. Brežnevi kulmuks hüüti teda. Selle kulmust
kaare all laulis ta omi laule ja venitas viisi. Õrritas
meid raksus käima memmekeste aedades.
Ehitas meiega koos onni Prillimäe võpsikus ja õpetas
suhkrust kommi sulatama. Selline sõber oli meil.
Ja võibolla kindlasti olid ka teil sellised sõbrad.

Märtsikuus küüditati ta külmale maale ja sealt ei
naasnud ta enne vanemate surma juba täiskasvanuna.
Selleks ajaks oli ta meie juures uustulnukas. Kulmud
kehtisid veel isikliku välisvaluutana, kuid aeg oli
meid kõiki vanemaks teinud. Ise aitasime kaasa.

Külmal maal oli ta õppinud selgeks pillimängu
ja võis õrritada nüüd meid meenutama neid vanu
häid aegu. Neid aegu kui sõbrad olid midagi enamat.

Neid aegu kui olime kõik veel siin ilmas uustulnukad.