Nad puhkasid end rahututel ja tundidel, mil mõni meist
hulguks üksipäini kõledas linnas võis olla murdosa üks-
luisus. Nad ei sobinud koju või tööle või kooli. Nad olid
oma üksinduses koos. Kaitstud eemaldumise vaibaga.
Kella kolmene rong puistas taevasse halli sajajalgse, kui
lapsed selle järel pressitud valuutat hangeldasid. Nad nägid
rongi akendest ja metsast ja kivid klõbisesid mitmendat
põlve sama viisi. Nad nägid kuidas viinamäe tigu oma
kodu otsis. Nad nägid pilvedes kujutlusvõime märtreid.
Nemad soovisid olla ükskõik kes, aga mitte tavaline. Nad
valetavad end eriliseks siin baaris, teadmata oma tõelise
erilisuse määra. Üks kostab naabrile plikast, kes ei luba
olla tõeline. Teine kostab noorest kutist, kes pettis. Valetas
või sugutas. Vahet pole. Petukaubaks jääb see sellegipoolest.
Mõnel on lendav vaip ja taskus paar tabletti. Mõni kogub
rikkust teiste üksindusest. Mõni särab teiste pimeduses, kuid
see sära on üürikene ja kõle. Mõni kommenteerib neid siin.
Mõni lahkub enne avamist ja ei vaata tagasi. Mõni tunneb.
Kodu on seal kus on süda. Kuhu jäi ööde lapselaul ja meelepett?
Vaaruvad tulevased vaaremad ja vaarisad. Sõimerühma artistid.
Värisevate silmadega otsivad ja värisevate sõrmedega kobavad.
Mantraks saavad sünged süngid ja apareivid. Kodubaarid ja 48
tundi magamatust. Nemad valetavad peeglitele ja usuvad need
akendeks. Lukustavad endi ees kõik uksed ja soovivad vabadust.
Nemad murravad välja enne uue kuu loomist ja löövad laineid.
Nemad söövad oma sõnu veel kordi ja kordi, kuid kõhtu täis
ei saa. Ja nemad teavad kõigest kõike, kui vaid leiaksid end.
Siin sa oled, mu kallis. Siin on mu südametunnistuse kõle kants.
Marmortornid kerkivad särama higist ja verest ja kõledatel
kantsidel on fotomälus oluline koht. Nad ärkavad varsti. Äratus.
No comments:
Post a Comment