Muutes päevi ehk võrdlemisi anonüümne alkohoolik

Ühel kaunil päeval – sedasi võiks alata päris paljud teosed
ja luuletused ja mõni mõte. Mõtteid tegelikult algab meie
peades küllalt sedasi. Algavad nende näruste sõnadega, mis
teostuse asemel lubavad meil loota. Lootus – õbluke nagu
ta on. Mõne peas on nende koletute sõnade asemel vaikus.

Ja võibolla nii olekski õigem.

Reetur pöörab end paranoiasse vangistunult edasi ja tagasi.
Sõbralik käepigistus ja pikk tume käsi lööb noa selja tagant
minu viimaste roiete vahele. Ühel kaunil päeval jään ma ellu.

Ja võibolla ei oleks see õige.

Mõni hetk enne teavuse vahetumist istub minu rinnale üks
dimensioonide vaheline aurav olend. Räägib aga mina ei
kuula või olen unustanud kuulata. Valgetes kitlites reaalsed
ja nahksed tohtrid üritavad mind samuti hoida enda ürikutega
pilatud maailmas. Tunnen sügavat pettumust eksistentsi ees.

Ja võibolla pole sellel kõigel minuga midagi pistmist.
Võibolla, et on kõik.

Taastumisravi viib mind enesesalgamiseni ja ühel endiste
sõprade korraldatud peol näitan ma välja enda pessimismi
ühe varasel kevadel sündinud viiendat eluaega avarduva
suhtes. Tema näos puudus ilme. Tema kehast on jäänud
vari, kuid sellegipoolest ei pööra ma tähelepanu. Ühel kaunil 
päeval võtan ma ta naiseks ühes teises reaalsuses. Siin mitte.

Ja võibolla kahetseb ta midagi enamat.

Kodus loen ma raamatuid ja ilma  otsimata leian seoseid
enda eludega. Tänaval näen samadel päevadel ja samades
riites inimesi tegemas samu asju. Elu oleks nagu pidevas
ketramises. Pidev kordus aga igal korral midagi erinevalt.
Nad ütlevad, et ma sain kannatada ja traumadel on kombeks
luua segadust. Probleem pole segaduses. Probleem on selguses.

Ja võibolla polegi probleemi.

Keegi valges kitlis mees otsustab öelda mulle hierarhia ja mina
vastan kodu. Tema ütleb hull, mina ütlen tõde. Tema ütleb armastus,
mina ütlen tänulikkus. Tema ütleb ema ja mina ütlen sinu. Igatsen
ühte lonksu, kuid ta ütleb, et olen maagiline. Naine ütleb et olen
jumalus. Alkohol on tuimestav ja kobrutajate pisarakiskuja.

Ja võibolla tahan ma tahtmatult nutta.