Vannitoa peegli ees hambaid pestes meenuvad mulle
ärkamise oodid. Hommikul kuulen neid kõige selgemalt.
Tõuse üles. Ringuta. Mine vannituppa. Pese hambaid.
Tõusen üles. Ringutan. Lähen vannituppa. Pesen hambaid.
Ja siis kõige udusemal momendil minu päevast tabab mind
mõistmine. Kes on selle hääle taga? Kes peletab mind eemale
kallimatest ja loob tegude taha võõraid tähendusi? Kes ässitab
mind enese ja omade kallale? Nad tahavad meile halba. Kas sa
siis ei näe, kuidas ta meid vaatab? Jää vait! Jää vait! Jää vait!
Kääpa jõe ääres loputab naisvaimulik ja vägine oma lapsi ja
iseend. Ta libistab soola neljale alustassile ja süütab küünlaid.
Väliköögi õhk muutub raskeks. Kaugusest kostavad helid ja
lõikavad nüri noana end meieni. Ta küsib minu kogust ja ma
vaatan tummfilmi läbi veealuse kaamera. Eemal põletab
patrioot oksi ja ehmub leekide äkilisusest. Blond kallim tõuseb
ja lahkub omadel põhjustel. Mina ärkan aastaid hiljem samal
tunnil ja päike joonistab varje mu näole. Varjud on väljas. Hüvasti.
Pannkoogi hommikutel kuulan ma enda üminat ja tunnen end
hästi. Vastutan mõjutustele allumise eest. Nähtamatud käed meie
ümber ja sees, kuid sellegipoolest lubasin sellel juhtuda ja
umbrohuna me ei hävi. Uskuda pole lihtsam kui olla leitud.
Uued tänavad minu elus toovad uued inimesed ja uued inimesed
on vanade nägudega. Uued inimesed tunnevad ära ja lahkuvad
õigel hetkel. Uued tänavad saavad uued nimed ja uued mälestused.
Uuel tänaval sain uue alguse.
No comments:
Post a Comment