Kaks vaimu sündisid eile minu toas. Minu
värskelt tuppa toodud kaseokste ja kummuti
vahel. Minu tahmase lae ja krigisevate põranda-
laudade vahel. Peeruvalgel käskisin põrguvürstil,
sellel Beltsebulil, naasta oma tahmase lae ja
krigisevate põrandalaudadega hurtsikusse.
Oleksin ma siis teadnud, kananahk ihul, et sündisin
ise seal samas kord tömpide sõrmede vahel, sama-
moodi kananahk ihul. Kurgus rögisemas ema
jäänused. Oleksin ma siis teadnud, et ennast
koju saadan. Et endale ma vannun ja palvetan.
Teisel vaimul oli nimeks kannatus ja armastusele
oli ta väär ja vigane kaksik. Oma sõsarat ta sallis
sama palju kui veidrikud lagritsat. Sama palju
kui joodik sallib kainust. Kui priiskaja alalhoidu.
Teisel vaimul oli nii mõndagi kosta valgetes suspedes
eestlasele, kes vigase keelega palvetab võõraste
pühakute. Võõra jumala poole. Võõraid sõnu
moondab ja vassib enesegi ees, et usub. Püha veega
ei prassi, sest pühaks nimetas ainult mees mustas.
Valge lipsuga ja käed olid nende samade tömpide
sõrmedega, kui kalli pruudi kabeli taha vedas.
Kabeli taga need kaks vaimu aelesid. Aelesid ja
plaanisid mu surma. Soolatud vees ulpis räime
pea – silmad pahupidi. Kaseokste ja kummuti
vahel jättis viiul mängimise männipuust tahutud
soolapütis ja mina värisesin valgetes suspedes.
Esimesel vaimul oli õrn ja läbipaistev nahk. Esi-
mesel vaimul oli pehme puudutus ja soojad
huuled. Ta kandis mind kätel ja kabeli taga
savises mullas võttis ta mind enesele. Võttis
mind võõra jumala eest ja kinkis mind tagasi.
Esimesel vaimul oli minu nägu. Neil kõigil oli.
No comments:
Post a Comment