tulistajal oli tundmus enne nägemust.
Et ühel sajajalgsel vemmalvärsil oli usku
minu loomingusse ja nüüd ta siblib
ringi kaasautorite peanuppudes.
Kirjutaksin armastusest aga sõnu pole veel
leiutatud ja need mis on, jäävad minu
kõrgema kunsti püüdluste jaoks lahjaks.
Kirjutaksin usust, aga lugejaskond usuks,
et hämun kristluse taaka taga ja
püüan nõrgukesi pühast veest.
Sina oled suur kala. Mina olen suurem.
Ja sellest kõneleb sinu silm ja kuuleb sinu suu.
Minu suu laseb heal maitsta hävingul
ja kriitikal ja ajupeerudel, millest tekivad
need tähed ja tasandid siin luules.
Selle luulega tahan siis ennekõike öelda,
et kõigest võib plahvatada, anna ainult tuld
ja pista valgele või valgesse kui vaid ise lubad.
Luba ma nüüd ütlen sulle, kust ma tulen.
Tulen sinu ja tema, enesegi peegeldusest ja
lähen sinna kuhu kõik lähevad, et ikka uueks saada
enne kui lõppeb rahutus hinges, sest rahul
on väsimuse mekk.
No comments:
Post a Comment