Et saada pähe luuderohust pärga ja juua veini
jumalate seltskonnas, võibolla nende saatjategagi.
Et pärgadel oleks pehme ja mugav meie tipus,
kui kallame veini nägudega pokaalidest.
Et veinil oleks maitset ja ametüst hoiaks meid
piiril.
Hoiaks meid pinnal loksumas kui kuu on kerkinud
ja rannal viipab meid koju vaarema.
Nõiarohu ja võõrastes keeltes värssidega – seal
kus meri muundub liivaks ja põleb, jah põleb
meie sünnirannal kuningate tuleriit.
Et sinna kannaks meid elu.
Et mitte liiga ruttu ei kannaks.
Et mitte liiga kaua.
Kuningast jumalaks on vaid viiv.
Et saada selleks, keda ihaldab hing.
Et saada pärast tagasi.
Et saada pähe luuderohust pärga ja juua veini
jumalate seltskonnas, võibolla soovivad nemadki
seda.
Võibolla on neid juba liiga palju.
No comments:
Post a Comment