Siga ja madu

Viskasin end pikali vana sigala katusele. Päike
pistis oma kuldse laka pilvekardina tagant välja
ja hirnus kosmilise hobuse kombel. Ma jõin viina
või õlut. Ei mäletagi. Ma lamasin, kuid meelemürk
mu kehas äratas vere ja kutsus liikuma. Ma sundisin
end lamama. Ärevus kihistas ja mullitas narri kombel.

Minu habe oli pehme ja valge. Minu rind karvutu ja
sündimisest märgiline. Minu Rapla turult ostetud kingad
olid näinud 5x4 aastaaega. Minu süda kutsus mind kaugele.
Minu südames oli miskit veel. Minu südame all. Minu peas
olid hääled. Minu joobumuses oli igatsus. Minus olid vaimud.

Siin sigalas surid meie esivanemad. Siin sigalas sündisid
ridadevahelised pattulangemised. Siin sigalas usuti lihalikku.
Siin keeldus minu isa väljapaistvast verest ja keetis suuri lootusi
parema tuleviku ees. Siin otsustas ta kasvatada mind teisiti. Siin
sigalas otsustas ta minust kuuleka röhitseja teha. Nuumata mind
jõuluks ja keeta mind elusalt. Siin sigala katusel irvitasin ma keedust
keeldudes. Sigadele pärleid peab iga siga ise muretsema või mitte.

Järgmiseks tundsin ma vajadust läheduse järgi. Kui ainult hetkeks
ja siis põlastasin tervet inimkonda ja püüdluste talletatud lootust.
Põlastasin veel lisaks armastust ja ema. Venda ja piigat. Kolme
apelsini ja "Uustulnuka kulmukaart". Jätsin käega kärbsed ajamata.

Veel suutsin ma hetke lamada, kui mürgist sai küte mu loojuvale
kehale. Alguseks sobis rätsepaiste. Alguseks sobis liigeste raksutamine.
Alguseks sobis pestitsiitide vabalt kasvatatud tubakas ja zig-zag. Ökofilter
ja rabedad huuled. Nendel huultel päevitasid süütute ja süüdimatute nais-
olendite suudlused. Nende huultega manasin ma sosistavaid silmi ja
tervitasin kalamehi. Õnge püüda on kergem kui lahti lasta. Kiss-kiss, 
bang-bang. Sellisena nägi välja joobumus sigala katusel seestpoolt välja.

Sellises veidras õndsuses ronisin ma alla ja tuigerdasin. Mu sammudes
kõlas kruus kui detsembrikülm lumi. Mu sammudes kõlas algallikas.
Mu kopsudes oli mälestus õhust, kui mahv mahvi haaval end surmale
parseldasin. Seisin reovee jaama juures ja silmasin seedivat rästikut.
Ma haarasin tal sabast vist ja korraks tõstsin ta kõrgemale tema usutud
väärtustest. Nägin tema silmi ja mind tabas äratundmine. Lahkusime heas
usus ja nüüd kardan ma kõigusoojaseid. Nüüd kardan ma end. Nüüd olen

õnnelik.