Friday, September 29, 2017

Turmata surmata ehk sõnade vägi

Pole tarvis teistele pähe astuda sest nad võivad alt minna.

Kohtasin üht vana, kuid muidu kobedat memme, kes laulis
mulle need sõnad, kui astusin temast mööda kibeda kiiruga.
Esiti arvasin, et mõtles kivikesi mu talla all, mis lõbusasti
krõbisesid. Peatusin ja jäin vaatama seda päevavarast, kes
suutis mind peatada minu igavesel teel. Tema nägu oli vana
ja vanad olid ta ihuliikmed. Käsi toetas ta põlvedele, ise
istus rätsepistes. Mõtlesin temaga tulist vestlust pidada.

Sa mõtled liiga palju.

Kostis ta nagu teades, et panen kunagi kõik selle kirja. Veel
mõtlesin ta panna oma sõnu sööma.

Mis sa arvad kuidas need sõnad muidu mu seest välja pääsesid,
enne oli vaja neid süüa.

(Häbematu krants julgeb pilduda isanda suunas oma väänatud
sõnu. Mina kes ma mägesid merede taha tassisin ja mina kes
ma surnuid äratasin. Mina kes ma teen mida tahan. Tahtmata.)

Sedasi pidasin ma end üleval, kui allpool asujad eirasid minu
kõrgust. Naljakas petetud karvaga minevikuloom, kelle ainumas
lohutus oli kõrkus. Memmekese nõrkus pani mind imestama
ja mõtlesin talle väljakutse pakkuda minu kõnetamise eest.

(Memmeke kallike, võta üks kivi teise seest ja viska mind
sellega.) Teades, et võimatu ülesande olin andnud.

Kuhu on jäänud su armsamad? Kas neid tead ja mäletad?

Mulle meenusid mu kallimad, kelle hingamisi ma olin kuulanud
ja kellele pühendasin kogu oma lihaliku iha. Meenusid nende
seljad kui nad lahkusid minu häbematuse tõttu ja meenus mu
kurbus. Mõistsin, et memm oli täitnud ülesande, kui võttis
minu kehast südame ja viskas mind sellega. Nägin kõike nõnda
selgelt. Langetasin pea ja tassisin mäed tagasi koju. Laulsin
surnud igavesse unne. Ise sõin oma sõnu ja kiitsin takka.

Armastusel on mitu nägu.


No comments:

Post a Comment