Ma ei saanud aru sinu ninakrimpsutusest, kui olin
asetanud söögikoti põrandale. Hiljem mõistsin,
kuulates sind, et vanemad olid selle gastronoomilise
mustri sinu sisse peksnud. Tänan jumalat, et
viitsisin end sinu pärast muuta. Nüüd tagant järgi
ei suuda ma andestada endale neid pisikesi
naerukurrukesi ja sumedaid õhtuid, kus õrnuse
ja raevu seguselt me endid higi ja verega määrisime.
Tänaseks päevaks olen asetanud ja tõstnud kõik
enda kallimate toidukotid põrandast kõrgemale,
samal ajal sinu kristalselt säravaid silmi nähes.
Samal ajal sinu oigeid kuuldes ja südame all
seda pitsitust. Samal ajal kaheldes tõe väärtust
ja vale valskust. Mõnel korral me eksime ja
mõnel korral me lausa naudime seda, kuni
mõni pihtimus meid jälle tolmustele kõnniteedele
saadab. Mõni pihtimus meid tagasi kokku viib.
Tere ja head aega oleks mõttekas kõrisse jätta.
Luksatused mõne tiivaripsutaja sukkade vahele,
aga sinule pakun ma tuhandeid päikeseid läbiva
pilgu ja determineeritud hmmm'i. Tänan sind
kallistusega. Tunnen sinu vanusega väsinud rindu
ja märkan sind õlgadest hoides, et oled siiani
nõnda vähe naeratanud. Kus on sinu kanajalad.
Me vahetame viisakusi. Me istume üksteisest
küllalt eemal ja küllalt lähedal, et näidata
alateadvusele, et ihaldame endiselt neid õrnu
puudutusi ja laelamp toob päeva meie õhtusse.
Meie päev kestab hommikuni ja tunnen end kodus
olevana, isegi kui oleme läinud jõe äärde jalutama
ja kuulanud ritsikate öösonaati. Minu südames
on orkester ja dirigendiks oled sina. Sina kes sa
riivad mu kätt ja väidad endal olevat keskkõrva
kahjustuse, mille tõttu koperdad ja tuigud. Sa
muutud tõeks. Sa laulad mõnda ammu unund laulu.
Su hääl tõstab mind maa ja taeva vahele. Sa elad.
Köögilaual on pakk suitsu ja Cricket'i tulemasin.
Laelamp on kustu. Kätte hakkab jõudma õhtu.
Kuid endiselt jalutan seal nimeta jõe ääres. Ja endiselt
tunnen ma sinu lõhna. Sinu puudutusi. Lepin usuga,
et kusagil on mõni teine versioon minust, kelle
elu kaja ma eile öösel tajusin. Kelle armastust ma laenasin.
No comments:
Post a Comment