Ja tahtjast tahetu võis vanduda veel teisegi palve.
Et kõigest inimeseks tahtis ta end luua ja öelda:
Loojale on kallim enese loodu.
Kuid see on teada, et enese loodu on liiga enda nägu
ja et peegleid peab purustama, sest jumal ei armasta edevust.
Ja armastamata jätab ta teisigi asju.
Mõtteid ja tuliseid vestlusi ja kahetsust ja piitsahoope
enesele.
Armastamata jätab ta enese, kui mõistab endal märgata
varju, sest liiga valguse himuraks on ta muutunud.
Liiga ülesündinud ja vahvuseta on tema teod ja tahted,
kui õilsad ütlevad, et täpselt meie moodi.
Valede vaim on end üle söönud ja üle joonud.
Tema raskus on taagaks kõigil vaevaiharatel
ja vaevata kiidavad nad enda mandumist.
Kiidavad enda maisust ja vabandavat silmapilku.
Ja lunastajaks saab looder, kelle ainus taju on olla olemas,
sest mälestus ja mälestamine on tema priius.
Ja tema kasukast sünnib soojus ja lillevaibast pärg
sellele kes ajast moonutatuna ei jaga almust allaandmisega.
Kes loojale on purustamatu, sest olemine ei küsi
loomise hinda.
Ei küsi tänu.
No comments:
Post a Comment