Hommikujutud

Armastus kõneles mulle kui olin noor.
Me suutsime teadmatus teadlikkuses võita
teineteise südamed ja vaim naeratas
ja naeratas laps ja naeratasid sinagi.

Nüüd peletab maailm oma teeseldud iha
ja vihaga meid enestest, kui küsib hinge hinda
kõrgemal tasandil mäletamatu sünni eest.

Küsib verd ja higi oma tegude süütuks
tunnistamiseks.
Kuid armastus on temaski seal kuhu vaadata
ei söenda ja kuhu mõni pilk ei küündi.
Seal kus astub tõe tald ja linnuna puhkab
enda tiiva all üks endine.

Üks esimeste seast, kelle väsimus on võtnud
isu olla armastatud.
Kelle ärkamisele on alustatud nime andmist.

Ja tähti on nõnda palju.

Armastus kõneles mulle kui olin noor.
Kõneles meie keeles meie maailmast
ja muutuste muredeta embamisest.

Kõneles minust ja sinust – igavestest.