Tulevikus pole meil mõtet ja veendumustest
sünnivad kõige jaburamad valed.
Tuliste tekstide mõjutustes vean näpuga
järge ja komistan sinu punktide otsa.
Lastele jätan ma need vaevumärgatavad
lõunauinakud, kus segasin nende lärmi.
Vanas vaikuses puhun silmadesse luulelist
tunnet ja sa kohkud. Kunagi mitte.
Soojas laenatud kallistuses tunnen end
igatsetult vangistatuna. Võtan sellest viimast.
Maja, mille me usume endale saab muuseumiks
pärast vereta liini lõppu ja meist saab kips.
Tuleks tähtedelt seda endist hõbejast tolmu
ja oleks neid aromaatseid suudlusi. Ihkav ja noor.
Tuleks koorumine varem kui nukkumine, et
paasapühad ei lahutaks mind kodust.
Sünniks ma taaskord su kallimaks enne vanemlikku
heidutust, millega me üksteist nuhtlesime.
Sünniks ma su paadimeheks ja kahe kopka eest
sõuaksime allavoolu. Aerud üle parda.
Kallis, mu kallis Jupiteri tütar – Varivalge,
põgene minuga aegade lõppu.
No comments:
Post a Comment